autoriks peetud piiskop Niketas Remesianast, kes suri umbes aastal 414. Kõige tõenäolisem on, et laulu sõnad on loodud 5. sajandil ning see on kontaminatsioon mitmest tekstist. Varaseim käsikiri on 7. sajandist pärit Bangori Antifonariumis, kuid teadlased on leidnud ka mõned lauluread Küprianuse teosest «De Mortalitate», mis pärineb aastast 272. Kloostripalvetes kasutati «Te Deumi» hommikupalvustel alates aastast 500. «Te Deum» koosneb kolmest osast: kahest hümnist ja litaaniast. Laul algab kolmekordse kiitusega: kiites Jumalat, kes on Isa ja Issand üle kõigi loodu. Taevaväed kiidavad Jumalat «Sanctuse» sõnadega ning Uue Testamendi apostlid, prohvetid ja märtrid lisavad oma hääled. Võitlev kirik maa peal kajab vastu kiitusega ning annab Kolmainu Jumalale järgmised omadused: Isa - võimas, mõõtmatu; Poeg - Jumala ainusündinu ja Püha Vaim - rõõmustaja. Teine osa «Te Deumist» kiidab Kristust kui Aukuningat ning Poega, kes tuli ilmale, et võita
«Neetud olgu kõik 1 Kogu tee, rada ja teesse kuuluv (köögilad. k.). 73 teeristid! Kurat ise on nad oma hargi taoliseks teinud. See hüüd leevendas teda pisut ja mingi punakas helk, mida ta sel silmapilgul pika kitsa tänava otsas märkas, äratas temas lootust. «Jumal tänatud!» ütles ta. «Seal põlebki ju mu õlekott! » Ja võrreldes ennast tüürimehega, kes öösel põhja on minemas, lisas ta hardalt: «Salve, salve, maris stella!»1 Kas mõtles ta selle litaaniast laenatud lausega püha Neitsit või õlekotti, seda ei tea me öelda. Vaevalt sai ta mõne sammu astuda mööda pikka, sillutamata tänavat, mis allapoole laskudes ikka porisemaks ning järsemaks muutus, kui äkki midagi õige imelikku ta silma puutus. Tänav polnud tühi, siin-seal liikus ebamääraseid ja vormituid tompusid, kes suundusid piki tänavat tulukese poole, mis vilkus tänava otsas, ja sarnanesid nende
annaabi.ee 
