Ehitatud 1865-1868, arhitekt Martin Gropiuse poolt. Praegu Teaduste Akadeemia Presiidiumile kuuluva hoone. Ehitada lasi krahv Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg (1824-1899). Maa-aadli esinduslik linnapalee ehitati krundi põhjaküljel varem ridamisi paiknenud väikese lagunenud elamu, kõrtsi ja kõrvalhoonete asemele. Algselt oli soklikorruse peal kaks elukorrust, all kelder mõne võlvitud ruumiga. Pööningukorrus ehitati välja 1941. aastal. Fassaadide liigenduses on risaliitide, liseenide, petikpindade ja konsoolrõdukeste kõrval erilise kõlajõuga nelinurksete, ümar- ja segmentkaarsete akende vahelduv rütm. Müürides on kasutatud paekivi koos tellisega. Peasissepääs kolme kõrgesse ümarkaaravasse paigutatud ning geomeetriliste ja plastiliste vormidega liigendatud tiibustega on eriti paraadne. Fassaade lõpetab jõuline balustraad risaliitidelt tõusvate ainulaadsete saledate azuurselt lõpetatud tornikestega.
apsiididega, mis loob juba varakristlikust arhitektuurist tuttava trikonchose motiivi (St. Aposteln Köln, 12.saj. Gross St. Martin, Köln, 12.saj.). Üleminekul romaani stiilist gootikale 13. sajandil hakatakse palju ehitama kodakirikuid, eriti Vestfaalis. Neis üleminekuaja kirikutes hakkavad romaani stiilile omased tunnusjooned taanduma gooti stiili ees. Konstruktsioonis kohtab järjest enam teravkaart, liseenide asemel liigendavad seinu 46 tugipiidad (St. Georgi kirik Limburgis,13.saj.).Suurt tähelepanu pööratakse skulptuursele dekoorile (Paderborni toomkirik, 13.saj.; Münsteri toomkirik, 13.saj. II veerand). Saksa romaani arhitektuuris on suur osa ka telliskiviarhitektuuril, eriti Põhja Saksamaal. Nende kirikute arhitektuur on lihtne, tüüpilisemate ehisvormidena kasutatakse fassaadil
annaabi.ee 
