Arvatakse, et rõngale saavad seostuda ka teised raku jagunemises vajalikud valgud. Sporogeneesil tekib samasugune FtsZ rõngas. Pulkbakteritel on vaja ka aktiinitaolist valku MreB (paikneb spiraalina membraanil), see määrab raku pikenemisel raku diameetri. FtsZ paneb paika pooldumistasapinna. Raku jagunemiseks on vaja, et rakk oleks rõhu all (turgor). Pool uuest rakumembraanist on uus, pool on vana. Caulobacter crescentus- kuju tagamisel vaja lisavalku krestsentiini, paikneb nõgusal küljel ja määrab raku kõveruse. Caulobacter'i jagunemisel moodustub 2 erineva funktsiooniga rakku: viburiga liikuv rakk ning sessiilne (paikne) jätkega rakk. Jätke moodustub samale poolusele, kus asus vibur. Osa niitjaid tsüanobaktereid paljuneb niiditükikeste e. hormogoonide abil. Need on lühikesed rakkude ahelad, mis tekivad samuti niidi tipmiste rakkude paljukordse jagunemise teel. Hormogoonid liiguvad libisevalt
Antigeen peab olema mõne teise keharaku pinnal ühenduses erilise valguga, koesobivusantigeeniga (MHC, lühend tuleb inglise keelest: major histocompatibility complex). T-lümfotsüüdi retseptor ei tunne antigeeni-koesobivusantigeeni kompleksi ära üksi. Püsiva ühenduse saamiseks T-lümfotsüüdi ja antigeeni esitleva raku või T-lümfotsüüdi ja märklaudraku vahel on vajalikud veel mitu T-raku pinnal olevat lisavalku. Iga T-rakk kannab oma pinnal ~30 000 identset antigeen-retseptorit (TCR). Iga T-raku retseptor on heterodimeer, mis koosneb kahest transmembraansest glükoproteiinahelast (α/β või γ/δ). Retseptoril eristatakse: Ekstatsellulaarosa hinge regiooni transmembraanset osa lühikest tsütoplasmaatiline osa Retseptori ekstatsellulaarosa koosneb kahest variaabelsest regioonist/domeenist (N-terminuse pool, T-
annaabi.ee 
