Vaade on kujutis vaatleja poolt paistvatest eseme pinnaosadest. Kujutised, sealhulgas ka vaated, paigutatakse joonisel peakujutise asukoha keskselt. Peakujutiseks valitakse eset kõige paremini iseloomustav kujutis. Põhilistest vaadetest on selleks eestvaade. Teised kujutised orienteeritakse eestvaate kui peavaate suhtes. Kui esemete mõni element põhilistes vaadetes projekteerub moonutatud kuju ja mõõtmetega, tuleb kasutada lisavaadet. Niisugustel juhtudel tuleb noole ja suurtähega ära näidata vaate suund, saadav kujutis aga märgistada sama täht-tähisega. Kui lisavaade on joonestatud pööratud asendis, tehakse kujutise täht-tähise juurde pööramise märk. Osaline vaade ümbritsetakse kas pideva vabakäejoonega või murretega peenjoonega. Kui eseme teatud sümmeetriline element on ühemõtteliselt arusaadav geomeetriline vorm, võib ainuüksi selle esitada kohtvaatena. Kohtvaade seotakse tema lähte- ehk põhilise
nad kõik olema tähistatud. Sele 31. Esimese ruuminurga-järgse projektsioonimeetodi erisümbol - tüvikoonus Terminid tähistama – обозначать tüvikoonus – усеченный конус Lisavaated Kui detaili mõni element projekteerub põhilistele ekraanidele moonutatud kuju või mõõtmetega, kasutatakse tema kujutamiseks lisavaadet. Element projekteeritakse sobivasse asendisse seatud lisaekraanile. Sele 32. Lisavaade Lisavaatega on tegemist ka siis, kui mõnda kujutist ei ole joonisel võimalik paigutada vastavuses kirjanurgas näidatud sümboliga (sele 31). Lisavaade tähistatakse samuti: noole ja suurtähega näidatakse vaate suunda, kujutis aga märgitakse sama täht-tähisega. Kui lisavaade on joonestatud pööratud asendis, näidatakse lisavaate tähise juures ka pööramise märk
annaabi.ee 
