ema, venna, sõprade ja koolikaaslastega juba kaheksateist aastat. Vene keeles suhtlen vanaemaga, isaga ning temapoolsete sugulaste ja lähedastega. Tean, et oskan seda hästi, seega kui midagi vaja, saan seda zestide asemel kasutada. Aga kui aus olla, siis hoidun venekeelsetest vestlustest tunnen, et võin vigu teha ja sellepärast hoiangi parem suu kinni. Inglise keelt olen õppinud 10 aastat koolis ja lisaks käisin nooremana lisatundides. Tavalise vestlusega, millegi küsimisega või vastamisega ja arusaamisega pole probleemi, kui aga läheb natuke keerulisemaks jutuks, siis võib raskusi ette tulla. Neljandaks ja viiendaks keeleks on saksa keel ja ungari keel. Esimest olen õppinud 3 aastat koolis, aga pole huvi tundnud selle vastu, seega ei valda seda absoluutselt. Ungari keel on mu isa emakeel, oskasin seda lapsena, aga nüüd ei mäleta mitte ühtegi sõna, ega saa sellest keelest aru. Viimasel
näiteks, Vastlapäeva, mis vanavene kultuuris tähendas kevade tuleku ja talve mineku, sel päeval küpsetatkse pannkooke, mille vorm ja värv meeletavad päike ja pärast söötakse neid võil, hapukoore, kalamarja, soola kala, mesi ja moosiiga, nagu oli vana ajadel Venemaal. 5 Järeldus Rootsi, kus ühekeelsed lapsed saavad võimalust tegeleda oma emakeelega lisatundides koos kogenud õpetajatega, säilitavad oma emakeelt ja kultuuri; venelased, kes õpivad eesti koolides peaksid samamoodi süvenenult õppima vene keelt ja kultuuri. See aitaks neid enesetunnetusega, annaks võimalust olla haritud, kelle suhtumus siseriikliku küsimusele on üsna tolerantne. Vene kogukond peab säilitama oma intelligentsi näitamise võimalust, eriti humanitaarteadusi, sest vene intelligentsi ja kultuuri formeerimise eliidid on otsustavad
Õpetamise eesmärgiks on loovuse arendamine, tundekasvatus ja võimalikult erinevate tehikate õppimine. Ringis süvindame joonisamis- ja maalmisoskust, tegeleme nende tehnikatega, mida tavatunnis pole võimalik katsetada. Eesmärgiks pole kunstniku kasvatamine, vaid rõõm oma tööst ja kusti nautimine ühe puhkuse ja vaja aja veetmise vormina. Ikka on rohkem tähelepanu pööratud tegevusele endale kui tulemusele, kuigi ka see on oluline.Olenemata lisatundides puudumisest ja vähestest ringitöö ajast, on Tapa lapsed ilusate töödega osalenud maakonna ja vahel ka vabariiklikel näitustel, saanud tänukirju ja tunnustuskaarte. Tapa Gümnaasiumi raamatukogu sündis 3. märtsil 1919. aastal. Esimese lennud vilistlaste A. Valsineri mälestuses on mainitud, et õpilased korraldasid koolipidusid ja perekonnaõhtuid ning kogusid raha arval padi alus kooli raamatukogule. Raamatukapid asusid saalis
annaabi.ee 
