Ülapealkiri – lisapealkiri põhipealkirja kohal, mis määratleb loo teema, annab uudise allika või olulise tegelase, ütleb mingi detaili. Lisapealkirjade kirjutamise põhireeglid on sarnased: 1. Lisapealkirju kasutatakse vaid tähtsamate-pikemate lugude juures (1-2 loo juures leheküljel, mitte rohkem). 2. Lisapealkiri peab olema iseseisev tervik, mõistetav ka ilma põhipealkirjata. 3. Lugeja peab aru saama, milline on põhipealkirja ja lisapealkirja info seos. 4. Lisapealkiri peab lisama midagi uut, mis on loos oluline. Ei tohi korrata teiste sõnadega mõtet. Lisapealkirjade põhivigu on kolme tüüpi: 1. Lisapealkirjad kordavad põhipealkirja ainult mõnda detaili lisades. 2. Alapealkiri on üldisem kui põhipealkiri. 3. Lisapealkirjade ja põhipealkirja seos on hämar. Pealkirjade serveerimine Kõige olulisem on suuruse valik. Konkreetse loo pealkirja suurust mõjutab eelkõige kolm tegurit: 1
alati tuumlõigu väljavalimisest. Huvilugu valitakse alati pärast tuuma. On kaks viga: reporter läheb selliselt suvaliselt huviloolt edasi infoga, mis sellega seostub, kuid unustab sealjuures tuuma ja uudise keskne mõte upub ra kuhugi loo tagaossa; teine viga on vastupidine – tuumaga sidumata huvilugu jääb omaette tükiks uudise alguses, mis meenutab pigem lisapealkirja. Kolmas halb võimalus on see,et huvilugu sobib küll tuumaga kokku, kuid häälestab lugejat valesti, andes talle ülejäänud uudisega sobimatu meeleolu, tooni, tunde. • Kolmandaks, huvilugu peab alati olema enne tuumlõiku. Uudise esimene lõik lugejas äratab huvi edasilugemise vastu ja teine lõik annab teada, milles on loo tuum. Ülesanne on meelitada lugejat lugema. Huviloo tüübid
annaabi.ee 
