"kaupleb, kaupleb", "lahti-lahti" jne. jne.) keset oma proosateksti kõige ebasobivamalt dramaatilisi hetki ei lase loetavat isegi mingiks arhailiseks sammaldunud hädisemiseks arvata, vaid niidab nagu mingi eluaeg täielikus isolatsioonis veetnud idioodi poolt pottide-pannidega tehtud ultratasemel hiphop. Peale neid tulevad jutud ei suuda seetõttu enam millegi uudsega rabada, vaid mõjuvad kohati lausa kohmetutegi lisapaladena ehkki "Küla", nagu varasem "Tume inimeselaps", on Oksa "hitt", puhtaim düstoopilise ärapürgimise gootika. Tõesti, ära ta ju ometi pürgib sellest orjade poolt porimülkaks higistatud agraarprovintsist ega saa oma vaimus iialgi muidu, kui juba sest vaimust lahkudes (ja kehast kõdunedes). 8 KOKKUVÕTE Jaan Oks oli patoloogiliselt andekas. Tema elus oli kirjandusel õieti teisväärtuslik tähtsus, ta
Napilt on andemeid rahvalaule ja tantsu sisaldanud "eesti stseenide" "Liso ja Ado, ehk se kawwal peigmees" ja "Liso ja Ado kichlatusse pääw" kohta. Neid on 1829. aastal Tallinnas ja sama aasta suvel Pärnus ette kantud, kusjuures Pärnus mängisid põhilisi osi näitleja C. Klemmi lapsed. Ühtlasi laseb varasemate teatriafisside sporaadiline säilimine tõenäoliseks pidada veelgi suuremat sellelaadiliste lavastuste hulka. Et eestikeelseid näidendeid esitati saksa teatrietenduste lisapaladena, siis oli nende vaatajaks esmajoones linnapublik, kelle hulgas võis leiduda muidugi ka eesti soost inimesi. Talurahvas puutus näitemänguga kokku alles pool sajandit hiljem. Juhusliku ilmega materjalidena pole kõne all olevaid näidendeid trükitud ega alal hoitud, välja arvatud jandi "Permi Jago Unnenäggu" ühe variandi käsikiri, mis olemasolevate tunnuste järgi peaks pärinema XIX saj. teisest veerandist. Sisuliselt ei pakkunud need
annaabi.ee 
