mehe poolt. Kelleks olid Einar Tammuri, Urmas Selliste ja Olev Merivee. Kotkas on tegelnud kotkaste ja musttoonekure kaitse ja loendusega Eestis. Esimeseks esimeheks oli Einar Tammur (1989-2004). Pärast tema surma sai ühingu esimeheks Robert Oetjen. Kotkas on Alam-Pedja looduskaitseala hooldajaks. Ühingule kuulub Palupõhja looduskool (kaasomandis Eestimaa Looduse Fondiga). Sellesse ühingusse uute liikmete lisanduses ja Eesti riigi arenedes kujunes ühingust kümne aasta jooksul kotkameeste klubi, mis sai ametliku nime Kotkaklubi(1999), kuhu kuulub 29 liiget. Kotkameeste ühing töötas 15 aastat Alam-Pedja looduskaitseala heaks. Alam-Pedja looduskaitseala loomisest 1994. aastal kuni 2006. aastani oli Kotkas ainulaadne kui ainus mittetulunduslik valitsusväline organisatsioon, kes otseselt korraldas suure riikliku looduskaitseala looduskaitsetööd
alluv, vaid mängib ka vastuoludega see on ohtlik aste, ilma milleta tegutseda ei saa. Tänapäevaks on teater oma mõju kaotanud. Kunstil on Ranciere'i sõnul kolm mõju, üks neist on eetiline, mis orienteerib ning suunab vaatleja hinnanguid. Tänapäeva kunst omab oma endisele kujule vastupidist, ta on astunud välja piiratusest ning kaasanud endaga vaatlejat. Üldises plaanis on kunst pahupidi pööratud, kuna nagu Ranciere ütleb: ,,...kunsti mõju ei avaldu väljenduse ega liikumise lisanduses, vaid, vastupidi, taandumises radikaalses ükskõiksuses või passiivsuses." Siinkohal on võimalik öelda seda, et kunst võib meile näidata valitseva poliitilise vormi viletust, ja selle leviku tulemusel on valitsuse ülesandeks see teos maha suruda (tänapäeva kontekstis kehtib see radikaalse äärmuslikkuse puhul), ja suurem osa massist ei ole sellest samast keelust teadlikud, kuid, nagu suuremal määral juhtubki, võib kunst
Praktikas tekkib küsimus, kuidas planeeritud külvikord umbrohtumist mõjutab ja kuidas umbrohutõrje efektiivistada (E. Lauringson 2004). Tavaliselt on nii, et ökoloogilises viljeluses rikastub umbrohtude liigiline kooseis harvem esinevate umbrohtudega ning teatud aja jooksul kujuneb välja mahepõllundusele omane taimekooslus. Uurimised on näidanud, et umbrohtude liigiline koosseis muutub veel ka kolmandal- neljandal aastal pärast üleminekut ökoviljelusele. Uute umbrohuliikide lisanduses ei vähene selliste umbrohtude arvukus, valge hanemalts, roomav madar, vesihein. Kui need liigid olid tavaharimisepuhul olemas, siis nende elutingimused ökoloogilises viljeluses tavaliselt paranevad. Juurde tuleb ökoviljelusele omaseid umbrohuliike, nagu hiirehernes, põldohakas. Umbrohuliikide omavahelises konkurentsis mõnede liikide mõnede liikide domineerimine suureneb (nt hiireherned), teiste arvukus väheneb (nt harilik orashein). Siiski mitte kõik lisanduvbad liigid ei saa koosluses
annaabi.ee 
