Lisatakse juuretis, seejärel laap ning lisandid (üldjuhul on selleks kaltsiumkloriid) Piim kalgendatakse (see näeb välja nagu vedel tarretis), siis hakatakse seda kalgendit lõikama, mille käigus siis eraldub vadak osaliselt. Juustu eelpressimine, mille käigus eraldub siis ka lõplik vadak. Juustu vormimine, liigiomase kuju andmine - Hollandi tüüpi juustude puhul on see siis lapik kera Pressimine, sellega saab reguleerida veesisaldust Juustu soolamine - annab lisamaitset Juustupinna katmine siis parafiini või spetsiaalse vahaga, mis kaitseb juustu saastumise või vigastuste eest Juustu valmimine ehk laagerdamine, selle jaoks hoitakse juustusid kindlal temperatuuril ja niiskustasemel. Samuti on vaja nende välispinda puhastada ja pöörata, vastasel juhul ei valmi mitte lapikud juustukerad vaid kupliga :) Aga juustudest siis: Noor Gouda juust - 4 nädalase laagerdusega kreemjas, pehme juust. Helekollast värvi, maitselt mahe ja kergelt võine
söödud kogu muna). Taimsest toidust oli eelistatud nisu- ja kaerateri, kartulit, umbrohuseemneid. Kahes maos leidunud kuuseokkad olid sinna sattunud tõenäoliselt putukat haarates. Suvel (16. juuni31. august; 10 magu) suureneb loomse toidu osa veelgi, seda oli igas maos. Taimset toitu sisaldasid veidi üle poolte magudest. Kõige enam oli söödud põrniklasi, kärsaklasi, jooksiklasi, kiletiivalisi ja tirtslasi. Menüüd rikastasid konnad, sisalikud ja hiired. Teraviljadele andsid lisamaitset kibuvitsamarjad, sõstrad ja umbrohuseemned. Sügisel (1. septembrist 30. novembrini; 10 magu) väheneb loomsete osiste osakaal tunduvalt. Valdavaks saab teravili, põhiliselt nisu. On söödud ka pihlaka- ja leedrimarju ning mitmesuguseid puuvilju, samuti inimtoidu jäätmeid. Talvelgi (1. detsembrist 31. märtsini; 26 magu) on kalade, lindude ja pisiimetajate (hiired, karihiired) jäänuseid rohkesti. Üheteistkümnes maos leidunud suuremad luu- ja lihatükid näitavad
okstest tehti jahiloomade püüniseid. Õhukesest (7–12 mm) haavalauast painutati viljatuulamissarjade ja sõelte kered. Haavast tehti ka pulmatseremoonias tähtsal kohal olnud veime- ehk annivakad, mis olid kaanega suletavad ja põletuskirjadega rikkalikult kaunistatud. Samal viisil valmistati ka kohvrite eelkäijad, tugevasti rautatud ja lukustatavad reisivakad [18]. Haaba hinnatakse tänapäevalgi mitmesuguste elutarbeliste esemete toormaterjalina. Haavapuit on hele ega anna lisamaitset, mistõttu sobib puulusikate ja puunõude, taarakastide ja -tünnide valmistamiseks. Kergesti värvitavatest haavalaastudest tehakse mitmesuguseid punutisi. Palju on kasutatud haavalaaste ka pakkematerjaliks kergesti purunevate esemete (klaasnõud, portselan) transportimisel. Vanad rahvapärased suusad (Põhja-Eestis suksed) valmistati enamasti haavatüvest lõhestatud laudadest. Suuskadel liikusid peamiselt metsavahid ja jahimehed sügava lume aegu. Kuid haavast
annaabi.ee 
