Kartul oli pigem delikatess. Põlluharimine toimus kolmeväljasüsteemis ning põllud olid jagatud nöörimaadesse. Veel 18. sajandi lõpuni oli levinud kütisetegemine, mille puhul kesapõllule asetatud haluriidad kaeti pealt mätastega ja süüdati põlema. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu, lindudest kanu, harvem hanesid, veo- ja künniloomana oli hinnas härg, igas talus pidi olema vähemalt üks hobune, lehmi peeti pigem lihaloomana. Lisaelatist teeniti küttimise, kalastamise ja metsmesindusega. Sulased ja teenijad tulid taludesse tööle alates 23. aprillist, jüripäevast. Pärast külvi tegeldi kesaharimise ja sõnnikuveoga, jaanipäevast algas heinategu, jaagupipäevast rukkilõikus, augusti teisest poolest suviviljakoristus. Samaaegselt toimus rehepeks, mis mõisates kestis mardipäevani. Augustis ja septembris toimus talirukki külv, lina kupardamine, leotamine ja kuivatamine, põllutööde lõpp oli mihklipäeval (29
orienteeriti Komi ANSV põllumajandus eelkõige loomakasvatusele. Permikomide asuala on viljakasvatuseks pisut soodsam. Lisaks sellele on väga oluline olnud küttimine ja ka kalapüük, põhjapoolsetel aladel olid need olulisemadki kui põllumajandus. Izmakomid on tegelenud kõrgetasemelise piimakarjandusega, mida võimaldavad avarad luhaheinamaad. Lisaks sellele tegelevad izmakomid alates 19. sajandi keskpaigast ka põhjapõdrakasvatusega. Juba alates 19. sajandist on komidele lisaelatist pakkunud metsatööstus, alates 20. sajandi keskpaigast üha enam ka muud modernse ühiskonna majandusharud. Usund Komid on juba alates 14.-15. sajandist valdavalt õigeusku. Kaugematel ääremaadel (Petsora, Võtsegda ülemjooks, jasvakomid) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on komide seas säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul nn uususundid. Marid Nimetused
annaabi.ee 
