kuna nad on `andekad', ning need, kes on oma õpiedukuses `rahuldaval' tasemel peavad minema aga kutsekooli, kuna nad ei ole võimelised `rohkemaks'. Samas ei saa gümnaasiumihariduse valikut maha laita, mõnikord annab see lisaaega endas selgusele jõudmiseks ning oma võimete avastamiseks, ent samas arvestades meie puudulikku karjääri- ja kutsesuunitlusprogramme, mis oleksid mõeldud vaid keskkooli lõpetajatele, siis ei saa siin rääkida `lisaajast', vaid pigem kaotatud ajast: suurem enamus gümnaasiumi lõpetajatest ei tea jätkuvalt, mida oma gümnaasiumiharidusega peale hakata- üldjuhul kopeeritakse seda, mida teeb enamus- läheb omandama akadeemilist haridust. Sildistamine põhikooli lõpus õpiedukuse alusel loob vaid väärad normid ning arusaamad, et kutsekool on vaid `ebaõnnestujatele', millest tuleb esile ka Eesti haridussüsteemi teine murekoht: akadeemiline kõrgharidus on mitmeid kordi
väärtusetele , kuidas saab siis sellises olukorras üldse tekkida kasum? Vastus peitub tööjõus. Marxi arvates on tööjõu väärtus määratud nende tarbeesemete väärtustega, mida tööline enda elushoidmiseks ja perekonna ülalpidamiseks vajab. Selleks aga ei kulu terve päev, ülejäänud aja päevast, mis üle jääb, kulutabki tööline ettevõtte hüvanguks. Sellest ka Marxi tinglik tööpäeva jagamine vajalikuks ja lisaajaks. Sellest lisaajast tekib aga kapitalisti kasum ehk teisisõnu võetakse temalt ära tasuta tehtud /loodud produkt, teda kasutatakse ära. See sai üldse võimalikuks aga tänu sellele, et feodaalühiskonna lagunemisel haarasid kapitalistid enda kätte tohutuid varasid ja tootmisvahendid langesid nende monopolseks omandiks. Marx muidugi mõisab, et teatud kapitali kogumine on edasiseks arenguks vajalik. Kasumi jagab Marx kaheks: investeeritavaks osaks ja teenimatuteks tuludeks. Ei ole õige, et kasum
annaabi.ee 
