kodanikkonna ja omandi järjepidevuse ideele. (Iseseisvuse taastamine [http://www.estonica.org]) 4 24. veebruaril 1989 heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp. See tekitas paljudele Eestlaste südameis esmakordselt äratundmise, et iseseisvuse taastamine mitte ainult Eesti autonoomia impeeriumi koosseisus on tõepoolest võimalik. Enne vaid loodeti, nüüd usuti. Samas ründasid lipuheiskamist ägedalt ühelt poolt interliikujad, kelle jaoks oli see "fasistide" plagu, ja teiselt poolt eesti rahvusradikaalid, kelle meelest püha rahvuslipu heiskamine jätkuva anneksiooni oludes oli selle rüvetamine, võõrvõimu varjamine selle taha. (Eesti ajalugu gümnaasiumile 2004) Saades uut hoogu kommunistliku süsteemi kiirest kokkuvarisemisest Kesk- ja Ida-Euroopas tugevnes Balti riikide iseseisvusliikumine 1989. aasta teisel poolel veelgi. Kogu maailmas äratas tähelepanu 23
saepuru (vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud rootsipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane. Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka Johan Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumbaga kaev. Kaevu kõrval oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi tegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas
annaabi.ee 
