taimevärvide asemele. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine. Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine. Keerulisemaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis ka vajalikud esemed telliti. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.saj lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid, õlarätte ja põllesid. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate õite, lehtede, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidniidiga, lisamaterjaliks kard. Tikiti peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet kasutades. Palju esines pistete kombinatsioone. (Kivilo, lk 8)
joonistustehniline meisterlikkus tõestavad, et nende tikkijad on omal ajal kahtlemata kasutanud mustrijooniseid. Seda kinnitavad ka erinevatest piirkondadest pärinevate mustrite sarnasuskui ka tikandite all märgitavad kopeerimisjäljed. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.sajandil lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid (sabaga tanu), õlarätte ja hiljem ka põlli. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate lehtede, õite, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Esimesed on tavaliselt kelluka-, teised rosetikujulised. Need kaks motiivi on andnud lugematu arvu tuletisi ja annavad tänapäeval veelgi. Lillkirjas kohtab veel roos- ja nelkõielisi, libliküielisi motiive jne.
annaabi.ee 
