1900. aastal valati Tallinnas C. Jürgens ja Ko ettevõttes kiriku kell, mille helin olnud nii võimas, et kajanud ühelt poolt Leebikuni ja teiselt poolt Hummulini. Kiriku viimane altar oli barokkstiilis lihtne puutöö, pärit 19. sajandist. Eestikeelset jumalateenistust hakkas õpetaja Johannes Uustal pidama 1918. aasta jõuluõhtust. Altaril oli kaks maali: «Jeesus ristil» ja «Jeesuse ülestõusmine». Altari kohal oli ümmargune, ajahambast puretud lintklaasidega aken. Seitse Helme koguduse meest (kindralid-ministrid Jaan Soots, Paul Lill, Aleksander Jaakson, kunstimuuseumi direktor Peeter Tauk, riigi statistikabüroo direktor Albert Pullerits, riigikontrolöri abi Hans Ahven, tööstuse direktor H. Tõnisson ja gümnaasiumi direktor K. Koljo) panid kokku 1500 krooni ja kinkisid kirikule vitraaz klaasidega akna. Akna raamistik valmistati Rootsist ostetud sajast kilost vasest. Värvilised klaasid, tuvikujutisega keskel, saadi Soomest
Vaene ja väikesearvuline kogudus ei suutnud kirikut uuesti üles ehitada. Möödus paarkümmend aastat, enne kui alustati Maarja kiriku uut ülesehitamist. Võlvlagede asemele pandi tavaline puulagi, kirikule ehitati ka puidust torn. Eestikeelset jumalateenistust hakkas õpetaja Johannes Uustal pidama 1918. aasta jõuluõhtust. Altaril oli kaks maali: «Jeesus ristil» ja «Jeesuse ülestõusmine». Altari kohal oli ümmargune, ajahambast puretud lintklaasidega aken. Seitse Helme koguduse meest (kindralid- ministrid Jaan Soots, Paul Lill, Aleksander Jaakson, kunstimuuseumi direktor Peeter Tauk, riigi statistikabüroo direktor Albert Pullerits, riigikontrolöri abi Hans Ahven, tööstuse direktor H. Tõnisson ja gümnaasiumi direktor K. Koljo) panid kokku 1500 krooni ja kinkisid kirikule vitraazklaasidega akna. Akna raamistik valmistati Rootsist ostetud sajast kilost vasest. Värvilised klaasid, tuvikujutisega keskel, saadi Soomest
annaabi.ee 
