Katoliku kirik soovis ristiusustada Liivimaa alad. Sõda lõppes nende alade vallutamise ja sundristimisega. Liivimaa ristisõda tõi endaga kaasa palju erinevaid muudatusi nii majanduses, usus, kultuuris, ühiskonnas ja ka linnades, kuid oli ka asju, mis jäid samaks. Muinasajal puudusid linnad. Siis käis kogu tegevus linnuste ümber, mis alles keskajal linnadeks kujunesid. Seega ei saanud eriti midagi muinasajaga samaks jääda. No muidugi vajasid linnad samasugust kaitset, nagu linnusedki, sest ka linnades oli vaja korda pidada ja kaitsta oma vara sissetungijate eest. Tavaliselt oli linna ümber ehitatud kaitsemüür, millel valvurid vahti pidasid ja kui nad midagi märkasid, anti sellest teistele teada. Linnad asusid keskajal kaubateede ristumiskohtades, sest siis oli lihtne tegeleda vahenduskaubandusega. Mööduvad kaupmehed põikasid linna sisse ja said seal oma kaupa vahetada.
kasutatavat väärtuslikku töölooma - eeslit. Kui 13. sajandil olid raskeltrelvastatud rüütlid Euroopa eliitväeks, siis püssirohu arenguga hakkab nende tähtsus vähenema. Kuna tulirelvi said kasutada ka jalamehed, siis hakkas kasvama jalaväe tähtsus. Jalameeste sekka hakkasid ilmuma hellebardid ning piigid, millega oli võimalik rüütlite ratsaväe rünnakule vastu seista. Nii hakkaski ratsavägi järk-järgult oma tähtsust kaotama, samuti ei olnud feodaalide linnusedki enam vallutamatud need võis lihtsalt suurtükkidega puruks lasta. Kuid 14. sajandi esimesel poolel kasutusele võetud vanemate suurtükkide lasketäpsus jättis soovida ning nad külvasid vastaste hulgas müraga pigem hirmu, kui et kujutasid reaalset ohtu. Sellele vaatamata hakkasid kahurid juba varsti kiviheitemasinaid välja tõrjuma. Keskajal ei peeta tehnilist progressi oluliseks väärtuseks. Keskaja Euroopa elab pidevates piirangutes
annaabi.ee 
