välimuselt, iseloomulikud veel sügav-punased silmad. Sigimine Järvekaurid on monogaamsed, mis tähendab, et nad elavad terve elu ainult ühe paarilisega. Paar püsib koos kogu nende retke ja talvitumisalal. Uued paarid kasutavad mitmeid sünkroniseeritud liigutusi nagu noka vette kastmised, hooga sukeldumine ja vee all ujumine. Paaritumine leiab aset vee pinnal asetseval pangal koheselt pärast pesitsusalale jõudmist. See liik eksponeerib suurt truudust paarilisega ja sageli kasutab linnupaar sama pesapaika igal aastal. Sigimisperiood algab mais või siis kui kevad endast juba piisavalt märku annab. Isane lind ehitab vajadusel pesa. Emane lind muneb 1-3 muna, mis on oliivi-pruuni laigulised. Haudumine võtab aega 27-29 päeva, selles osaleb ka isaslind. Koorumisele järgneb olulist kasvuperioodi 9-10 nädalat. Seejärel saavutab poeg lennuvõime. Suguküpseks saavad noorlinnud 2-3 aastaga. Käitumine
Pinnakaunistused olid neil tagasihoidlikud, koosnedes tavaliselt lihtsatest kriipsu, punktiiri ja lohu kombinatsioonidest. 13. sajandist rahvarõivaste taandumiseni kanti kogu Eesti väikesi võrukujulisi vitssõlgi nii töö- kui pidulike rõivaste juures. 13 sajandist pärit südamekujulised sõled jäid 18. sajandil Mandri-Eestis harultasteks, 19. sajandil püsisid need veel Saaremaal, kus sõle harjale oli kujundatud vastastikku seisev linnupaar ning allossa lisatud ripatsid. 16. ja 17 sajandil tuli kasutusele lame või pisut kumera keskosaga rõngassõlg millest 18. ja 19 sajandil arenes eesti naiste kõige pidulikum rinnaehe koonusekujuline kuhiksõlg. Sõled olid enamasti hõbedast, lihtsamad ka vase ja tina, räni alumiiniumi või nikli sulamist. Kaarsõlg , prees. Eesti naiste vööd Rahvapärastel vöödel on rõivastuses ja rahvakunstis kindel koht. Vööga kinnitati
annaabi.ee 
