Pandiks oleks olnud tema uus ülikond. Seejärel oleks pidanud Johannes käima läbi üliõpilase kodust ja talle uued riided tooma. Kuid Hansul oli endal umbes sama palju raha taskus kui nooruk soovis. Kui üliõpilane sauna läks, võttis Hans ülikonna hoopis endale ja andis talle raha vastu. Selle ülikonnaga sai ta nüüd eksamile minna, et komisjon näeks, et ta pole mingi vaene looder, vaid pigem rikas ja laisk. Ta sai ülikooli sisse, sest arvati, et ta teeb peavalu linnavahtidele, pole muud kavatsust, kui elada paar aastat lõbusat elu, tukkuda loengutel ja teha ennast naeruväärseks disputatsioonidel. Johannesel tekkis huvi matemaatika ja astronoomia vastu. Peagi sai Johannes tunda vaesust, kuna ta oli töö asemel suundunud ülikooli teadmiste jahile. Ta õppis ära paar silmamoondamis trikki, millega rahvast naerutas. Pika peale asi laabus. Ühel päeval, kui Johannes teiste üliõpilastega tänaval jalutas, hüüdis üks väike poiss- JAN KOVAR
Kellad Ühel või teisel moel tuntakse kelli kogu maailmas. Muinas-Egiptuse preestrid kandsid templis hõbekellukesi amulettidena, see tava jätkus kristlikus kirikus kuni 11. sajandini. Kariloomadele pandi kellad kaela kurja eemalhoidmiseks. See tava oli olemas vähemalt 520 a. eKr, sest siis mainitakse seda Vana Testamendi Sakaria raamatus. Vana-Kreeka sõdurid kinnitasid oma kilpide külge pronkskellukesed, et vaenlast kohutada. Kreeklased andsid kellukesed ka linnavahtidele ja tunnimeestele, et elanikke ohu korral hoiatada. Matusekella helistamise tava, et kurje vaime lahkunust eemal hoida, on pärit vähemalt 8. sajandist. Vanimad käsikellad on pärit Hiinast 1600 eKr. Kirjalikud allikad räägivad nende kasutamisest religioosses muusikas. 9. sajandi Jaapanis kasutati väikesi haamriga löödavaid kelli budistliku ühehäälse laulu goeka saateks. Kirikus oli üks varaseim väikeste kellade kasutamise viis kellaratas ehk Zimbelstern, mille näiteid on
annaabi.ee 
