Käivad aga kuulujutud hipodroomi likvideerimisest või üleviimisest linnast välja ning selle asemele elumajade ehitamisest. http://g2.nh.ee/images/pix/ef6865747fb7c6680c-74651459.jpg Kolde tnv. Enne II maailmasõda Piirkonna Kolde tänava aedlinnastiilist lähtuv hooneehitus arenes tänu soodsale ehituslaenule 1920. aastail. Eelkõige kujunesid nii Kolde puiesteel asuv ühistu Oma Kolle ja Maisi tänava linnateenistujate elamud. Piirkond arenes jõudsalt 1930. aastatel. Märkimisväärselt suurenes linnaosa elanikkond. 1926. aastal elas Pelgulinnas 7326 elanikku, mis moodustas 5,8% tolleaegsest Tallinna elanike arvust, 1934. aasta rahvaloenduse andmeil juba 10 135 inimest ehk 7,3% Tallinna elanikest. Sellel ajavahemikul laienes oluliselt Pelgulinna hoonestusala. Raudtee kõrval olev ala Ristiku tänava (tollase Oskari tänava) piirkonnas täitus põhiliselt eramutega. 27. augustil1930 võeti vastu
hoonestatud piirkonnale, mis I maailmasõja alguseks ulatus Roo ja Kolde tänavateni. Valdavalt tagasihoidlike Lenderi tüüpi üürielamutega hoonestatud piirkond on üks homogeensemaid Tallinna puitasumite hulgas. Iseseisvuse ajal toimus teine aktiivne laienemisprotsess, kui seni hoonestatud ala ümber kerkisid tänu soodsale ehituslaenule kvaliteetsed elamud. Neist tuntuimad on euroopa edumeelsemaid elamutüüpe peegeldav „Oma Kolle“, aga ka linnateenistujate elamud Maisi tänaval. Lisaks kerkisid terved piirkonnad ka kivitrepikojaga elamutega ja paariselamutega. Nõukogude aja saabumine tekitas kolmanda kihistuse ümber senise hoonestusala – väikesed stalinistlikud elamud liituvad Pelgulinna varasema hoonestusega suhteliselt orgaaniliselt. Puitasumite miljöö ja elamisväärtus on aasta-aastalt üha enam hinda läinud ja nii on nendes paiknevate puitkorterelamute kaasajastamine üha aktuaalsem. Oluline on teha
annaabi.ee 
