Athos suundus teekäija poolt osutatud tänavasse, kuid ristteele jõudes peatus "ta ilmselt segadusse sattunult uuesti. Kuna aga ristteel oli enam võimalusi kui mujal kedagi kohata, siis jäi ta ootama. Ja tõesti, hetk hiljem möödus öövaht. Athos kordas küsimust, mille oli juba esitanud esimesele vastutulijale. Öövaht ehmus samuti, keeldus omakorda Athost saatmast ja näitas talle käega teed. Athos astus näidatud suunas ja jõudis eeslinna, mis asus just vastupidises suunas sellele linnaservale, kust tema ja ta kaaslased olid sisse sõitnud. Seal näis teda jälle haaravat rahutus ning kõhklus ja ta peatus kolmandat korda . Õnneks möödus kerjus, kes lähenes Athosele, et paluda almust. Athos pakkus talle ühe eküü, kui ta on nõus teda sinna saatma, kuhu ta läheb. Kerjus kõhkles hetke, kuid nähes pimeduses säravat raha, nõustus ja asus Athose ees teele. Ühele tänavanurgale jõudes näitas kerjus talle kaugelt eraldiasuvat majakest, üksikut ja nukrat
Auruses õhus piiras põlevaid laternaid kaugemalt vaadates nagu mingisugune aupaistus. Nende ümber oleks nagu lugematu hulk pisitillukesi kihulasi surunud, milliseid Indrek kunagi varem polnud näinud ja kes valgusid laterna ümbert laiali, niipea kui Indrek neile lähenes, nagu kardaksid need teda. ,,Kura kätt, ikka kura kätt!" helises tal kõrvus ja milleski aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kura kätt oli vaja hoida tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda
annaabi.ee 
