Eesti Vabariigi esimene president Eesti riigitegelane, elukutselt jurist. Suri 18. jaanuar 1956 Pätsi osavõtt 1905. aasta revolutsioonist Pätsi õhutusel asutati 1907–1908. aastatel Peterburis kirjastusühing Ühiselu, mis hakkas välja andma Peterburi Teatajat. 1910. aasta veebruaris mõisteti Päts Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks kindlusvangistusse Ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises Perekond Konstantin Päts oli abielus Helma Wilhelmine Päts 2 poega Leo ja Viktor Päts Elas Toompeal 30. juulil 1940. aastal küüditati Konstantin Päts koos perega just Kloostrimetsa talust Kronoloogia Ministrite nõukogu esimees 24.02.1918−12.11.1918 Peaminister 12.11.1918−08.05.1919 Riigivanem 25.01.1921−21.11.1922; 02.08
valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. Päts valiti 8. veebruaril 1905 Tallinna linnanõunikuks ja 19. aprillil sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta 2. detsembrist ka linnapea kohusetäitja. Pätsi õhutusel asutati 19071908. aastatel Peterburis kirjastusühing "Ühiselu", mis hakkas välja andma "Peterburi Teatajat". Alates veebruarist 1916 teenis Päts ohvitserina kaitseväeasutuses Tallinnas, ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8. maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja alustamise vastane. 24
alates 7. juulist 1910. Aastast Krestõ vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse. Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. Alates veebruarist 1916. aastal teenis Päts ohvitserina Tallinnas Peeter Suure merekindluses, ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolsevike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti
Märts 1910 - märts 1911 istus Päts Peterburis "Krestõi" vangals. Sellel ajal suri Sveitsis tema abikaasa tiisikusse. Päts ei abiellunud enam kunagi ja tema lapsi aitas kasvatada naiseõde. Peale vabanemist hakkas ta toimetama "Tallinna teatajat." Sel ajal tekkisid tal lahkhelid Jaan Tõnissoniga. 1916 kutsuti Päts uuesti sõjaväkke, ta teenis Tallinna merekindluse juristi, konsultandi ja teistel ametikohtadel. 1917-1919 aasta oli tema tegevuse aktiivsemaid perioode: Tallinna linnamiilitsa ülem; Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees; Maavalitsuse esimees. 1917. aastal vangistasid võimule tulnud punased ta 2 korda lühikeseks ajaks. Kohtus oli süüdistajaks Viktor Kingisepp, kaitsjaks aga Jüri Vilms. Peagi läks Päts põrandalla. 19.02.1918 - Maapäeva Vanematekogu moodustas Eestimaa Pääste Komitee: Vilms, Konik, Päts. Päts sai selle esimeheks. 24.02.1918 - Tallinnas kuulutati välja Eesti Vabariik. Moodustati ajutine valitsus - peaministriks sai Päts.
annaabi.ee 
