Samas kiitis see linnakodanlusele häid omaseid jooni. Moraliseeriti ja püüti juhtida inimesi õigele teele. Kui varem oli rüütlikirjandus keskendunud ainult armastusele, siis nüüd oli sees ühiskondlik- poliitiline temaatika. Linnaluule Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas eriti populaarseks fabliood ehk lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Fabliood rikastasid keelt kõnekäändude ja vanasõnadega. Linnaluules tõsteti esile linnakodanlusele omaseid jooni, näiteks teravmeelsus, taibukus, ettevõtlikkus. Samas heideti ette aplust, saamatust ja üleliigseid himusid või kirgi. Linnaluulet mõjutasid idamaised jutud ja antiiksed valmid, rahvanaljandid ja lorijutud. Saksamaal levisid fablioosarnased švangid. Populaarseks kujunes Prantsusmaal ka vagantide luule, mis pilkas kirikut ja kutsus üles inimesi nautima maiseid rõõme. Rahvuskeelse luule mõjul
Saksamaal levisid fablioodele sarnased s v a n g i d. Tuntuim- Stricker ,,Papp Amis". Ühes svangis on juttu sellest, et üks papp esitleb ennast kunstnikuna, lubades Prantsusmaa kuningale teha imemaali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Maali valmides aga ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad ei näe seda. Sama motiivi kohtame ka näiteks H. Chr. Anderseni muinasjutus. Omaette nähtuseks kujunes linnaluules vagantide luule, mis oli ladina keelne. Vagantideks oli rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid aga kirikuga pahuksisse sattunud ja nüüd kirikut oma luules pilkama hakkasid. Nad kutsusid üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Näiteks Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid goljaarideks. Kasutasid nelikvärssi. Kuulaim vagantide luulekogu on ,,Carmina Burana". 1.2. Linnaromaan
annaabi.ee 
