linnakultuuri veel ei tekkinud Linnad keskajal: 13. saj uus nähtus: Tallinn, Tartu Vana- ja Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide ja Viljandi; 14. saj ka Narva ja Rakvere Hansa Liit: Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi. Ülejäänud võlgnesid oma olemasolu linnusele, alevikest eristas neid vaid linnaõigus Linnade ülemkiht oli saksakeelne - linna valitses raad, 4 bürgermeistrit, linnasündik seadusetundjana; valitses kõikide eluvaldkondade üle, oli ka linnakohtuks; võimu piiras veidi vaid linnafoogt - linnarahvastik: kaupmehed, käsitöölised, kodanikuõiguseta, kuid isiklikult vaba alamrahvas - sanitaarne olukord oli jäle; taudid – kõrge suremus; tähtis oli uute elanike juurdevool - talupoegi tõmbas kõrgem elatustase, lisaks oli tava, et linnaõhk teeb vabaks (aasta + 1 päev) Linnad Rootsi ajal Linnad käisid aeglaselt, kuid kindlalt alla. Tartu tähtsus vähenes, ei aidanud ka ülikooli rajamine; esile
LINNAD JA KAUBANDUS. Linna valitses raad (saksa keeles Rat = nõukogu). Näiteks Tallinna raad koosnes algul 24 liikmest, kellest pooled valitsesid ühel, pooled järgmisel aastal. Hiljem kujunes rae suuruseks 14 eluaegset liiget, lisaks neli bürgermeistrit ja linnasündik seadusetundjana. Kui keegi rae liikmetest suri, valis raad ise tähtsamate kaupmeeste seast endale uue eluaegse liikme. Raad valitses linna kõigi elualade, isegi kodanike isikliku elu üle. Raad oli ühtlasi linnakohtuks, edasi sai kaevata tähtsaima hansalinna Lübecki raele. Rae võimu piiras üsna veidi vaid maaisandat esindav linnafoogt. Linnade elanikkond koosnes kaup-meestest, käsitöölistest ja arvukast kodanikuõigusteta, kuid isiklikult vabast alamrahvast. Viimase pidev juurdevool oli linnadele elulise tähtsusega. Linnade sanitaarne seisund oli jäle: solk heideti otse tänavale ning näiteks Tallinna kaevudesse tuli vesi maa-aluseid
annaabi.ee 
