kuuluda vaid aadlimatrikleisse kantud aadlikud. Rüütelkonna kontrollile allus ka luteri kirik. Balti erikorrale olid suureks toeks tsaariõukonnas end sisse seadnud baltisakslased. Ilmselt nende eestvõttel loodi mitmed riigiametid, mille ülesanded olid seotud ainult Balti kubermangudega. Linnadl säilis omavalitsus, kuid väiksematel linnadel olid tunduvalt väiksemad õigused kui suurematel - Tallinnal, Tartul, Narval ja Pärnul. Uusi linnakodaikke võttis vastu linnavalitsus. Balti erikord andis baltisaksa aadlikele piiramatud õigused kohaliku põlisrahva allasurumiseks. Balti erikorra positiivseks jooneks tuleb pidada seda, et see hoidis ära võimaliku kolonisatsiooni Venemaa sisekubermangudest ja aitas säilitada kohalikku eripära. Säilisid tihedamad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. Balti erikord kehtispõhijoontes kuni 19.saj. lõpu venestamisreformideni. Vaheajaks oli
Baltisaksa mõisnike poolehoiu võitmist alustas Venemaa restitutsiooniga ja andis Rootsi ajal riigistatud mõisad nende endistele omanikele tagasi. Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Tähtsamaid küsimusi arutasid rüütelkonnad maapäevadel. Linnades säilis omavalitsus, kuid väiksematel linnadel olid tunduvalt väiksemad õigused kui suurematel - Tallinnal, Tartul, Narval ja Pärnul. Uusi linnakodaikke võttis vastu linnavalitsus. 15. Manufaktuuritööstuse tekkimine Üldiselt jäi manufaktuuritööstuse areng Eesti linnades nõrgaks. Tsunftimeistritel oli lubatud oma töötubade kõrval asutada ainult selliseid abiettevõtteid, mis seostusid otseselt nende kutsetegevusega. Mõisates asutatud ettevõtted rahuldasid kohaliku majapidamise või lähema ümbruse vajadusi. Nende hulka kuulusid mõnikümmend saeveskit, poolsada telliselöövi, lubjaahjud, mõisakangrutoad