taaslinnastumisel on muidugi ka ühisosa: nende mõlemi keskpunktis on siselinn, sarnasus on ka elukoha eelistustega ning kvalitatiivse naabruskondade muutusega. Taaslinnastumise arengusuunad ei ole enam piiratud suurimate linnakeskustega ja Lääne riikide linnadega, vaid need nähtused arenevad ka keskmise suurusega linnades, aga samuti ka Ida-Euroopas, Hiinas ja mujal Aasias. Uuritud on ka Singapuri, Shangaid kui ka Lõuna-Koread. Gentrifikatsiooniprotsessid on nüüd muutmas linnakeskuseid teiste hulgas Indias , Pakistanis, Lõuna-Ameerikas ja L-Aafrikas. GENTRIFIKATSIOONI ARENGULUGU Gentrifikatsiooni on nüüdseks teaduslikult uuritud üle 40 aasta ja seda teevad peale inimgeograafide nii sotsioloogid, antropoloogid, linnaplaneerijad ja teised. Algselt USA-s ja Suurbritannias tuvastatud protsessi on praeguseks uuritud mitmel pool maailmas. On tuvastatud gentrifikatsiooni olemuse muutumist ja erinevate alaliikide esilekerkimist (Butler
suurlinna staatusesse Pergamon, kuid tähtsuse säilitasid ka vanad kreeka linnad nagu Eefesos, Ateena, Korintos, Sürakuusa jt. Vahemere lääneosas tõusid suurlinnadena esile Kartaago ja Rooma. Hellenistlike linnade arhitektuuris ja elulaadis jätkusid vanad kreeka traditsioonid, kuid rikaste linnakodanike ja kuningate helded annetused lubasid rajada varasemast suurejoonelisemaid ehitusi. Linnadel oli piisavalt raha rajamaks uhkeid linnakeskuseid templite agoraa ja nõukogu hoonega (buleterion), samuti gymnasione kohalike spordi- ja hariduskeskusena; suuremates linnades ehitati mitmekordseid maju, erinevalt klassikalise perioodi valdavalt ühe- ja kahekordsetest elamutest. Püsisid ka vanad poliitilised traditsioonid. Nii Kreekas kui ka idamaadel jutisid linnu väärikamatest kodanikest koosnevad linnanõukogud, kelle otsused kinnitas rahvakoosolek ja viis ellu kodanike poolt valitud ametnikkond. Kuid klassikalisest
annaabi.ee 
