Idast põhiliselt: vaha, karusnahad, lina ja kanep. Liivimaalt veeti vilja: rukis (aga ka kaer ja oder). -Sisemaises kaubanduses tuleb eristada ühelt poolt rahvusvahelise ekspordi teenimisele suunatud ja teiseks kohaliku tarbimise rahuldamiseks toimunud ostu- müüki. Rahvusvahelise ekspordiga tegelesid eelkõige suurkaupmehed, kes kohalikult turult saaduste saamiseks tegid koostööd kohalike talupoegadega, kel keskaja lõpuni säilis õigus ülejääk linnaturul maha müüa. Linnakaupmeestel maal oma talupoegadest esindajad, kes tema nimel kaupu kokku ostisid ja müüsid, vara ladustasid, peavarju andsid jne. Valdav osa maasaadusi jõudis 16 sajandil kaupmehe kätte mõisatest. -Liivimaal 12 saj lõpul oma raha ei löödud ning puudus mündiõiguslik institutsioon. Rahana tarvitati saksamaa, inglismaal ja eriti virbys vermitud münte. 13 sajandil oli mündiõigus kõigil maaisandatel. Õigus Taani kuningal, Riia ja Tartu piiskopil
tõttu on see säilinud Tallinna linnaarhiivis. Mihhail Lesnikov hakkas tegelema selle allikaga - Kust selgus välja, et Venemaa kaubandus oli tavaline, ülikasumitest juttu teha ei saa, võimalik oli ka pankroti minna. 26. Liivimaa sise- ja väliskaubandus: Kaubanduse toimimine, eri sotsiaalsete kihtide osalemine selles- Rahvusvahelise ekspordiga tegelesid suurkaupmehed, kelle kätte sattusid kohalikud saadused: 1) Talupoeg võis oma ülejäägid linnaturul maha müüa, 2) Linnakaupmeestel maal olid oma talupojast esindajad, kes tema nimel kaupa kokku ostsid ja müüsid - "söbber" ehk talupoeg, kes on lähedasti seotud kaupmehega, 3) Kaupmees võis saata maale enda eest asju ajama oma selli või esindaja, kes siis kaubad kokku ostis ja linna toimetas. Valdav osa maasaadusi jõudis 16. sajandil kaupmehe kätte mõisatest, mille eest tasus vahetuskaubaga (sool, kangas, luksusesemed). 16. sajandil viljaturu buumi
annaabi.ee 
