maailmavaadet, haridust, kõrget elatustaset ja sellega kaasnevaid sootuks teistsuguseid probleeme, kui oli varem külainimesel. Esimesena on linnalugudest väikese ülevaate teinud Ülo Tedre, kes 1988. aastal L. Virtase kogumikku tutvustas. Eestipoolsed linnalugude näited on Ü. Tedre toonud oma mälule toetudes (Tedre l988). Kümmekond aastat varem oli aga M. Hiiemäe pajatuseuurimus avanud ukse avaramale nägemusele tänapäeva rahvajutust üldse (Hiiemäe 1978). Linnajutu leviku suhtes ei ole uurijad päris ühel seisukohal. L. Virtanen väidab, et linnajutu pesapaik on Soomes eelkõige Helsinki (seega suur linn) ja ta levib rohkem noorte hulgas, kuna need on liikuvama eluviisiga ja suhtlevad suurema arvu inimestega (Virtanen 1987, 209). Brunvand aga väidab, et kuigi linnajutud on tuntud laiades Ameerika ringkondades, igas vanuses ja igas põlvkonnas, on nad siiski eriti populaarsed keskklassi
tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsil, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjuta ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos." Rõhutatud võõrsõnalisus, mis on ilmselt moodsuse märk ja linnajutu märk. Kindlasti eksalteeritus, paisutus, korduste kasutamine, kumulatsioonid. Spengleri mõjud ta on taustaautor. Lihtsam ja otsekohesem oleks öelda, et Gailit on üks Eesti õuduskirjanduse varasemaid olulisi autorieid. See ei tähenda, et ta oleks esimene õudusjuttude autor, neid on varem ka olnud: nt Ansomardi. Kuidas ta jõuab uusromantismi? + kirjutab "Toomas Nipernaadi" Pärast "Kalevipoega" kõige tugevam peategelane. Filmiga seoses: T
annaabi.ee 
