terav ütlemismaneer. Üheks Seppo vintsutamise ajendiks olid ka tema segased perekonnaasjad. Need olid ärevad ja ohtlikud ajad. Seppod lahkusid jällegi Tartust. Hilja isa, Eesti esimese iseseisvusaja kõrgem ohvitser major Karl Lind tuli neid üks päev koju kutsuma. Selleks koduks oli Nõmmel Taara tänaval asuv ühepereelamu, mille Hilja vanemad olid 30. aastate lõpus ehitanud. Seppo läks tööle Tallinna II Linnahaiglasse ehk Tõnismäe haiglasse, mis oli 10 voodikohaga väike traumaosakond. Esimesel aastal pärast Tartust lahkumist visati Seppo Nõukogude Liidu Kommunistlikust Parteist välja, sest tal olid ilma ,,mõjuva" põhjuseta kolm kuud liikmemaksud maksmata. Juba Tartu ülikoolis õppejõuna töötades oli ta mõelnud luumurdude kokkukasvatamise peale, et sellele peaks olema mingi tõhusam meetod. Oma tulevaste kuulsate aparaatide konstrueerimisel hakkas ta pihta täitsa algusest: ta
ilus’’ ja 1935. aastal koguga ,,Laulan oma eesti laulu’’ [10] 75. sünnipäevaks 1939. aastal kinkis Tartu linnavalitsus Anna Haavale korraliku korteri. Hoolimata Saksa okupatsioonist ei unustanud haava kirjatööd, ta oli kahe viimase aasta jooksul saanud valmis memuaaride käsikirja ,,Laanemäe Manni lapsepõlvest’’, mida ta soovis kirjastada, kuid ei saanudki. 1944. aasta sügis sundis Haava sõjapakku. 24. novembril paigutati kurnatud Haava Põltsamaa linnahaiglasse diagnoosiga veresoonte lubjastus ja kõrge vererõhk. 1945. aasta mais sai Anna Haava uuesti koju, kus jätkas harjunud töökat ja kasinat eluviisi. Anna juures elas mõned aastad ka lesestunud vend Rudolf, kes suri 1950. aastal. [10] 1952. aastal hakkas Eesti Riiklik Kirjastus ette valmistama valitud teoste sarju rahvuskirjanduse klassikast. Sellesse plaani kuulus ka Anna Haava luule väljaandmine. Kevadtalvel koputas aadressil Koidula 8 asuva maja uksele kirjastuse esindaja Paul Rummo.
annaabi.ee 
