lühikest keskmist eluiga. Ühiskond oli kokkuvõttes üsna noor. Kärgperekonna tüüp hakkas linnas elava maarahva seas teisenema ja muutuma tänapäeva tuumikperekonnaga sarnasemaks. Koos elas üks tuumikperekond, mees ja naine oma lastega. Laste arv perekonnas oli üsna suur, sest sündimuse ja muidu suremuse määr oli üsna kõrge. Piiratud mahutavusega linnaruum ei võimaldanud seal elada mitmel põlvkonnal üheskoos. Maarahvale, nii nagu ka muule linnaelanikkonnale, meeldis vabal ajal pidutseda ja korraldada joodusid. Joodud olid suured pidustused gildidele, raele ja kõikidele linnakodanikele. Neid korraldati erinevate tähtpäevade puhul: pulmade, pühade, initsiatsioonide ehk ühest positsioonist/ametist või eluetapist teise liikumise puhul või muude seltskonnaürituste raames. Joodud kestsid sageli mitmeid päevi, kohati isegi terve nädala. Maapiirkondades korraldati
võimetus vihas pealt vaatama oma külade, põldude ja istanduste põletamist. 430 eKr puhkes ülerahvastatud linnas, kuhu laevastik lakkamatult moona vedas, epideemia, mis tappis lühikese ajaga umbes kolmandiku ateenlastest. Suri ka Perikles (429. a. eKr). Inimkaotustest hoolimata jätkasid ateenlased laevastiku toel edukat vastupanu. Periklese surma järel tõusid ateenlaste etteotsa peamiselt vaesele linnaelanikkonnale toetuv ja agressiivsemat sõjapidamist nõudev Kleon ning kiiret rahu pooldav Nikias. Päratult rikast ja jumalakartlikku Nikiast toetasid eelkõige jõukamad kodanikud. Nahaparkal (pigem küll töökoja omanik) Kleon tõusis oma robustselt rahvalike maneeride ja agressiivse kõneprugiga lihtrahva eestkõnelejaks. Kreeka linnriigid IV sajandi I poolel. Pel sõda vallandus pea katkematu
Atikasse ja müüride varju pagenud ateenlased pidid võimetus vihas pealt vaatama oma külade ning põldude põletamist. 430. a. puhkes ülerahvastatud linnas, kuhu laevastik lakkamatult moona vedas, taud (diagnoos on ebaselge), mis tappis lühikese ajaga umbes kolmandiku ateenlastes. Suri ka Perikles (429. a.). Inimkaotustest hoolimata jätkasid ateenlased laevastiku toel edukat vastupanu. Periklese surma järel tõusid ateenlaste etteotsa peamiselt vaesele linnaelanikkonnale toetuv ja agressiivsemat sõjapidamist nõudev Kleon, ning kiiret rahu pooldav Nikias. Kumbki neist polnud aristokraatlikku päritolu, ent kui päratult rikas ja jumalakartlik Nikias oli aristokraatia poolt ilmselt omaks võetud, siis nahaparkal (pigem küll töökoja omanik) Kleon rõhutas sageli robustselt oma rahvalikku tausta. 425. a. hõivasid ateenlased Pylose neeme Messeenia rannikul ja Kleonil õnnestus vangistada lähedasel
annaabi.ee 
