Ajalugu Kiriku täpseid rajamisdaatumeid täpselt ei teata. Esimesed Niguliste kirikule viitavad kirjalikud teated pärinevad kuskil pikihoone lääneosas asunud, kuid mitte enam säilinud hauaplaadi tekstist. Arvatavasti olid kiriku rajajateks 1230. aasta paiku orduvõimude kutsel üle Gotlandi Tallinna sisserännanud saksa kaupmehed, kes eeldatavasti hõivasid praeguse Niguliste kiriku lähikonna. Kiriku rajamisasukoha leidmine oli raske, sest arvesse tuli võtta linnaehituslikku situatsiooni ning näha ette selle edasisi arengutendentse. Samuti pidi krunt ka kõige tagasihoidlikumale algusele vaatamata võimaldama edaspidi täismõõdulise kiriku väljaehitamist Eeldatavasti puudus kirikul esialgne puitehitis ning peale 1230. aastat hakati kohe kivist kirikut püstitama, mille ehitusmaterjalina kasutati kohalikku paekivi, sest see oli kõige kättesaadavam. Kuna Tallinn ei olnud tol ajal veel kaitsepiirdega ümbritsetud, siis oli
Hoonete vahele jäid kõrged plangud koos veel kõrgemate väravatega, mis sulgesid hooviruumi, praeguseks on selliseid väravaid järel vaid üksikuid. 19. sajandi eeslinnades levis ka segaehitusviis, mis tähendas et hoone oli osaliselt kivist ja osaliselt puust (Joonis 1.9 vasakul). Eriti sageli on niimoodi ehitatud hoovimaju. 19. sajandi vaesemate eeslinnade tänavapilti iseloomustasid tihedalt üksteise kõrvale ehitatud agulitarede read, sellist linnaehituslikku kihistust on hakatud kutsuma slobodaa-tüüpi hoonestuseks (Joonis 1.9 paremal). Joonis 1.8 Tagasihoidlikumad agulihooned Tartus ja Valgas. Joonis 1.9 19. sajandi eeslinnade hoonestus Tartus ja Rakveres. 1.4.2 Tsaariaegne tööliselamu Seoses tööstusliku pöördega ja sellega kaasneva kiire urbaniseerumisprotsessiga hakkas 19. sajandi viimastel kümnenditel Eestis kiiresti muutuma linnaelanikkonna sotsiaalne koosseis
annaabi.ee 
