kuulunud mõisates. iseloomustas väljarändamise põhjusi pool sa- Eestlaste kolmandaks, järjest kasvava jandit hiljem: Peale mõne üksiku jõukama ja tähtsusega asupaigaks sai Peterburi linn, reisihimulise, kes veereva kivi kombel paigal ei mistõttu seda osa väljarändest võib nimetada püsi, on pea kõikidel väljarändamise põhjuseks ka linnadiasporaa kujunemise etapiks. Juba nälg maa järele ja võimata rasked olud meie pärisorjuse ajal sattus Peterburi jt. linnadesse kodumaal. Mõisnike suhtumist väljarändesse oma härrat saatvaid eestlastest teenijaid. Vahel aga iseloomustab täpselt 1863. aastal nende saadeti eestlasi linna mõnda ametit õppima, põllutöölehes “Baltische Wochenschrift” too- või läksid nad pärast pärisorjusest vabanemist dud kirjutis, kus nenditi, et väljarändamine
aadlikest mõisnike ilmumisega Peterburi lähistele algas ka eesti talupoegade enamasti üksi või perekonniti imbumine Ingerimaale. Narva-tagusel alal ja Oudova ümbruses, sageli just balti-sakslastest mõisaomanikele või rentnikele kuulunud mõisates hakkas kujunema kaks peamist eestlaste asustuskollet. Kolmandaks ja järjest kasvava tähtsusega eestlaste asustuskoldeks kujunes Peterburi linn, mistõttu seda väljarände etappi võib võib nimetada ka linnadiasporaa kujunemise etapiks. Veel pärisorjuse ajal sattus sinna oma härrat saates eestlastest teenijaid, sinna saadeti neid ka mõnda ametit õppima, sinna hakati pärisorjusest vabanemise järel ise minema tööd ja teenistust otsima ning õppima. 19. sajandi keskpaiku, enne massilise väljarände algust, on eestlastest maaelanike arvu Peterburi kubermangus hinnatud ca 2500-le. Peterburi linnas aga elas samal ajal juba ligi 6000 eestlast. Just 1850ndate
annaabi.ee 
