Sotsiaalsete seinte jäigastumine, sõltuvate talupoegade tõrjumine linnadest, aututeks peetavate inimeste hulga kasv linnades - oli üleeuroopaline tendents. Selle üheks oluliseks põhjuseks oli maa- ja linnaelanikkonna muutunud omavaheline suhe. Hansalinnades on täheldatud kodanikuks astunute suurt tõusu 14. saj teisel poolel ja 15 saj alguses. Põhjused peituvad suurel määral epideemiates, lüngad täideti algul linna mittekodanike arvel ja hijlem maalt linnaasunute hulgast. Kodanikuõigused said inimesed, kel see "tavalistes" oludes poleks võimalik olnud. Maal kujunes samal ajal välja talupoegade sunnismaisus, nende materiaalne väärtus kasvas, sotsiaalne väärtus langes. Majanduslikud ja sotsiaalsed kriisinähud tõid kaasa katsed säilitada "vana korda" reglementeerimise läbi. 13. sajandil olid sakslased ja mittesakslased linnades õigusstaatuselt pmst võrdsed, hiljem olukord halvenes.
Mittesakslased olid talupojad, linnade lihtrahvas, lihtsamate käsitööametite pidajad. Alates 14. sajandi lõpust hakati järjest enam piirama õigust omada linnas kinnisvara mittesakslastel. 14. sajandi lõpu mittesakslaste olukorra halvenemist on seostatud jüriöö ülestõusuga 1343-1345, kuid see võib olla ka kokkusattumus. Maahärrade huvi esmajoones oli hoida talupoegi maal. Põhjused peituvad suurel määral epideemiates, linnades täideti lüngad mittekodanike arvel ja maalt linnaasunute hulgast, samal ajal maal kujunes talupoegade sunnismaisus, materiaalne väärtus kasvas, sotsiaalne väärtus langes. 23. Eesti linnad ja alevid keskajal: Linnade tekkimise ja asutamise küsimus- Linna asustamine või rajamine ei tekkinud üleöö. Üldistavalt võib öelda, et linnastumine algas Liivimaal 13. sajandil. Keskaegse Liivimaa linnade kaart võttis 14. sajandi keskpaigaks oma kuju. Linnade omavaheline kaugus jäi siin saja ja paarisaja kilomeetri vahele, mis on võrreldest
annaabi.ee 
