1920. aastate teisel poolel kujunes Tallinna Linnaarhiiv üheks tähtsamaks ajaloouurimise keskuseks Eestis. 1933. aastast alates tegutses arhiivi juures Tallinna Ajaloo Selts; 1937. aastani täitis Linnaarhiiv ka Linnamuuseumi funktsiooni. Linnaarhiivi arendamisel teadusasutusena oli suuri teeneid Tallinnas sündinud taani päritolu ajaloolasel Paul Johansenil, kes pärast Leipzigi ülikooli lõpetamist asus 1924. aastal tööle linnaarhivaari abina. Aastail 1934 - 1939 oli Paul Johansen linnaarhivaar. Aastail 1923 - 1939 ilmunud Tallinna Linnaarhiivi väljaannete sarjas avaldati kokku üheksa allikapublikatsiooni. Aastail 1924 - 26 ilmus raearhiivi 1896. aasta kataloogi parandatud, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne; 1938. aastal valmis Kanuti gildi arhiivi kataloog. Järgnevalt oli kavas avaldada teatmikud ka teiste gildide, samuti raearhiivi uuema osa kohta, kuid need plaanid katkestas Teine maailmasõda. 1939
Nõukogu esimeheks otsustas linnavalitsus kutsuda UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretäri Marika Valgu. Komisjoni aseesimeheks kinnitati abilinnapea Yana Toom ja liikmeteks Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhataja Anu Kivilo, Tallinna ettevõtlusameti juhataja Marek Jürgenson, Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Toomas Õispuu, linna peaarhitekt Endrik Mänd, Tallinna Kesklinna vanem Aini Härm, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik, linnaarhivaar-linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas ja linnapea nõunik Jüri Kuuskemaa. Liikmetena kutsuti nõukogu töös osalema ka riigikogu liige Kadri Simson, muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu, kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn, Eesti delegatsiooni juht maailmapärandi komitees Mart Kalm ja arhitekt Dmitri Bruns. Nõukogu tööd korraldab Tallinna kultuuriväärtuste amet. Nõukogu esimene koosolek toimus 29.septembril, järgmine kohtumine leiab aset 1
Medievist. Pöördus palvega aadlike poole saata perekonnamaterjalid. Või kui ei soovi loovutada, siis lasta neist koopia teha. Tänu tema tegevusele on 1905. a mõisatepõletamise laines pääsenud hävingust suur hulk materjale-sest nad olid arhiivi viidud. Jõudis ka avaldada "Liivimaa mõisate ürikud". Paljudele suguvõsaajaloo harrastajatele sai parimaks metoodiliseks eeskujuks tema koostatud omaenda suguvõsa ajalugu. Titus Christiani-Tartu linnaarhivaar 1907-1919. Otto Harnack- temast sai kirjandusajaloolane Stuttgartis Friedrich Bienemann noorem- Tartu ajalugu, rüütelkonnad, vaimu(!)ajalugu. Riias andnud välja Baltische Monantschrifti. Uuris rootsiaegse TÜ ajalugu ja Põhjasõja ajalugu Arnold Feuereisen- arhivaar Riias, oli ka Riia Ajalooseltsi juht Ernst Seraphim- lisaks üksikuurimistele kirjutas ka Balti ajaloo järjekordse üldkäsitluse, aga
annaabi.ee 
