Saksamaal luges Vilde uusimaid realistlikke töid, külastas usinasti teatrit (uudne lavakunst, eksperimentaalsus) ja ka Riigipäeva (sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted). 1892. aastal pöördus Vilde tagasi kodumaale, kavatses Karjakülas kirjutada. See suvi ja sügis olid kirjanikule viljakad, ta tegi ,,Postimehele" pidevat kaastööd, avaldas seal romaani ,,Kännud ja käbid", naljajutu ,,Linkvesti papa kihlvedu"+ jutustus ,,Peiu käsiraha", romaan ,,Röövitud tiivad". Ebaaus rikastumine 1893. aastal läks kirjanik Tartusse ,,Postimehe" (J. Tõnisson) juurde alaliselt tööle. Need Tartuaastad olid vägagi kasulikud Vilde vaimsele arengule. Suhtles erinevate üliõpilasringkondadega (valdavalt progressiivsed), uuris
teravamalt. Vastupoleemikas väitis Vilde, et ta võtab aine elust ja ei ole midagi parata, kui seal esineb nii palju pahelist. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 184-186) Pöördunud 1892. aasta kevadel tagasi kodumaale, asus Vilde Karjakülla vanemate juurde kavatsusega elatuda vabakirjanikuna.1892. aasta suvi ja sügis olid Eduard Vildel viljakad: ta tegi ,,Postimehele" jooksvat kaastööd, avaldas seal romaani ,,Kännud ja käbid", naljajutu ,,Linkvesti papa kihlvedu" jm. Lisaks ilmusid eri raamatutena jutustus ,,Peiu käsiraha" ja romaan ,,Röövitud tiivad". Kuid perekonnainimene vajas kindlamat teenistust ning 1893. aasta kevadtalvel asusid Vilded Tallina, aga sügisel olid Vilded juba Tartus ,,Postimehe" juures. Sealses toimetuses oli vahepeal palju muutunud. 1891. aasatl oli ,,Postimees" hakanud ilmuma päevalehena ning toimetusse oli ilunud Jaan Tõnisson, kes kohtles Vildet ja teisi toimetuseliikmeid nagu tehnilisi tööjõude
annaabi.ee 
