mööbli näitamiseks. Mööbel oli raske ja kohmakas (jõukamates majades tammest või pähklipuust). Elutoa keskel seisis pukkidel massiivne söögilaud, mille otsas oli esinduslik tool peremehele ja külgedel pingid kodakondsetele. Üleriided riputati nagidesse, milleks tavaliselt olid metsloomade sarved. Rõivaid ja kangaid hoiti hoolikalt kokkupanduna tugevates, väljast rautatud kirstudes. Kirstud ja muudki mööbliesemed kaeti värviküllaste vaipade ja linikutega. Vaipu riputati ka seintele, ei asetatud aga jalgade alla maha. Olenevalt aastaajast kaeti külm põrand kas õlgede, heinte või värsku, hästi lõhnava rohuga. Väga tähtis mööbliese oli voodi. XIV sajandil tulid moodi hiiglaslikud, kuni 4 meetri laiused voodid, mis näitasid peremehe jõukust. Pealegi läks keskaegse kombe kohaselt pererahvas koos külalistega voodisse magama. Niisugune koosmagamine toonitas ühtekuuluvust ja relvavendlust
paeplaatidest põrandatega eluruumid olid hämarad, külmad ja niisked. Mööblit oli vähe, ta oli raske ja kohmakas. Elutoa keskel seisi pukkidel massiivne söögilaud, mille otsas oli esinduslik tool peremehele ja külgedel pingid kodakondsetele. Üleriided riputati nagidesse, milleks tavaliselt olid metsloomade sarved. Rõivaid ja kangaid hoiti hoolikalt kokkupanduina tugevates, väljaspoolt rautatud kirstudes. Kirstud ja muudki mööbliesemed kaeti värviküllaste vaipadega ja linikutega. Vaipu riputati ka seintele, ei asetatud aga jalgade alla maha. Olenevalt aastaajast kaeti külm põrand kas õlgede, heinte või värske, hästi lõhnava rohuga. Väga tähtis mööbliese oli voodi. XIV sajandil tulid moodi hiiglaslikud, kuni 4m laiused voodid. Taoline hiidvoodi asus väikesel kõrgendikul, kuhu viis 1-2 astet. Ülalt varjas voodit kergetele sammastele tuginev baldahhiin, mis kaitses magajaid laest langevate parasiitide eest. Ööseks tõmmati voodile