Prosper Merimee Kes oli? Prantsuse kirjanik Ajaloolane Arheoloog Riigiametnik Elukäik Sündis 28.septembril 1803 Pariisis Töötas muinsuskaitseinspektorina kunstivarade arvelevõtmisel. Enne kirjanikuks hakkamist õppis juurat. Pärines jõukast ja haritud perekonnast, vanemad olid kunstnikud. 1844. aastal valiti Prantsuse Akadeemiasse. Suri 23.septembril 1870 Cannes, Pariisis. Merimee kirjanikuna Teemad olid romantilised, kuid käsitluslaad oli realistlik. Keskendus eri rahvaste minevikule, keelele ja tavadele. Ei idealiseeri ega põlga inimest. Novellide lõpuks on enamasti surm. Teosed Esimese teose avaldas 1825. aastal Clara Gazuli nime all – „Clara Gazuli teater“ „Tõlkis“ lõunaslaavi rahvalaule – „Guzla ehk Valimik Illüüria luulet“ Kirjutas 14. sajandi talurahvaülestõusust – „Jacquerie“ (1828) Peateos „Carmen“ – Hispaania-aineline lugu armastusest ja vabadusest. (1845) „Colomb...
Räägib noormehest kes satub imeilusasse aeda ja kohtab seal roosi millesse armub, ta tahab seda noppida, kuid teda takiustavad sümboolsed tegelased nagu Keelepesk, Hirm, Häbi jne. , kuid aitavad Kaastunne, Suuremeelsus jne. Lõpuks lastakse noormehel roosi siiski noppida. Inglismaal kirjutati õpetlikke allegooriaid., mis väljendasid rahva püüdlusi ja unistusi. Inglismaal levisid ka ballaadid õilsast röövlist Robin Hoodist. Lugusid Sherwoodi metsade lindpriidest anti edasi põlvest põlve, täiendati ja loodi juurde. 14. saj. oli sew müüt lõplikult välja kujunenud. Temast on kirjutatud ka palju näideid ja vändatud filme. Haridus muutus ilmalikumaks. Linnakirjanikud - skolaarikud ja kleerikud ( vagandid ehk goljaarid). Nad lõid ladinakeelseid laule, kus kuulutatiu ülimaks maised rõõmud, parodeeriti kirikuteenreid ja vaimulikku kirjandust, heideti nalja igavese elu üle, ülistati noorust ja elulusti. Silmapaistvaim Archipoeta "Vagandi
II maailmasõja järgsest ajast Leedus, mil metsavendlus oli veel aktiivne. Film keskendub ühele külale, mille elanikud toetavad Nõukogude okupatsioonivõimu (siiski teatava vastumeelsusega6). Teisalt tegutseb küla lähedal metsas partisanijõuk, kes osutab võimu vastu relvastatud vastupanu. Ideestiku poolt on see vesternile väga omane, kuid arvestades Baltimaade ajalugu, on see võrdlus mõneti auklik, kuna erinevalt näiteks lindpriidest ja šeriffidest, kelle vahel toimub klassikaline hea ja kurja vaheline võitlus, olid sõjajärgsel ajal Baltimaades tegutsenud metsavennad ja enamik külaelanikke paljuski ühel nõul – passiivne versus aktiivne vastupanu. Seetõttu on mõnes mõttes „Keegi ei tahtnud surra“ pidada raske vesterniks, kuna käsitleb üsna reaalset temaatikat, milles kindlad stereotüübid puuduvad ja on ajalooliselt aktuaalne. Vestern aga seisneb siiski paljuski müütides ja kangelastes ning nii
300 päeva ja märkimisväärne rahasumma. Nõutavate dokumentide arv on nii suur ja nad on nii keerulised, et ka motiveeritud slummielanik ei tule nendega toime. Mis puutub musta turu osakaalu Peruu majanduses, siis see ületas 60% rahvuslikust produktist. Peruu ühiskond on jaotatud kaheks. Üks osa elab seaduskuulekalt, mis tagab talle jõukuse ja kindlustunde; teine, suurem, osa on vaesuses ja lootusetuses elavad lindpriid. De Soto pakub julge lahenduse: slummide lindpriidest tuleb teha omanikud. Selleks on vaja nende omand legaliseerida. De Soto plaanil oli valitsuse toetus, kuid ühiskonnas, k.a slummide elanikes tekitas see vastuseisu: nad kartsid saada omanikeks. Nad harisid oma maad, kuid kartsid selle katastrisse kandmist. Tuli murda psühholoogilisi ja juriidilisi barjääre, muuta de facto omanik omanikuks de iure. Vastuseis murdus, kui de Sotol õnnestus tõestada, et äri legaliseerimine ei tähenda üksnes
annaabi.ee 
