Naistel soovitati osta kvaliteetkaupa, sest see kestab kauem kui ühe hooaja. Taaskasutus ja isetegemine olid laialt levinud. Ohtralt trükiti soovitusi kuidas vanu asju moodsaks ümber õmmelda. Jalanõud kaotasid 30ndate elegantsi. Platvorm ja kiilkonts olid küll kasutusel juba enne sõda, kuid nüüd paljastas materjalipuudus korgist talla konstruktsiooni. Ajakiri ,,Vogue" soovitab rikastada jalatsite väljanägemist värvi ja kirjute lindikestega. Sukkade puudust ,,leevendati" kosmeetilite vahenditega. Näiteks joonistati pruuni silmalaineriga sukkadel esinev tagaõmblus otse säärele. Selline kehamaalingute tegemine nõudis kaunis kindlat kätt. Mõned ilusalongid spetsialiseerusid hommikul tööle ruttavate naiste jalgadele spetsiaalse tumedama varjundi andmisele. Kellel selleks vahendid puudusid üritasid ise toonida teelehtede tõmmisega või kandsid sokke.
koolipingis, kus nimelt kasvab uus põlvkond. See võitlus käib lapse hinge ümber ja selles vaidluses on lapse poole suunatud esimene üleskutse: "saksa poiss, ära unusta, et sa oled sakslane ja tüdruk, pea meeles, et sina pead saama saksa naiseks!" Nii sai minulegi osaks suhteliselt üsna varases nooruses osaleda rahvuslikus võitluses, mis toimus vanas Austrias. Me kogusime rahalisi fonde, me kaunistasime oma riideid rukkililledega ja must- puna-kuldsete lindikestega, me laulsime Austria hümni asemel "Deutschland über alles". Ja seda vaatamata kõikidele keeldudele. Meie noorus möödus läbi teatud poliitilise kooli juba selles eas, kui noored inimesed, kes kuuluvad rahvusriigi juurde, veel ei mõtlegi veel osavõtule võitlusest ja kasutavad oma rahvuskultuuri aaretest ära vaid emakeelt. Et ma tol ajal ei kuulunud ükskõiksete kilda, on loomulik. Kõige lühema aja jooksul muutusin ma fanaatiliseks "saksa rahvuslaseks", mis
annaabi.ee 
