seetõttu hakati Austraaliast odavamat lambavilla sisse vedama. Kohalikelt lammastelt saadud villa kasutati kohalikes väikestes villaveskites. Linatööstus 19. saj lõpust: Narvas ja Valgas. Tõsiseks tagasilöögiks jällegi majkriis, linahinnad maailmaturul langesid järsult, mistõttu vähenes ka linatootmine Eestis. Enne I MS hakkas linatööstus taas edenema. Sisse veeti lina ka Läti aladelt. 20. sajandi alguses lisandus suur hulk väiksemaid linavabrikuid. Uued asutatavad väikesed linavabrikud põhinesid peaasjalikult Eesti kapitalil. Samas ei küündinud need ligilähedalegi Narva linavabrikule. 1914. asutati Hiiumaal Kõrgessaares vabrik nimega La Viscosa, seal hakati valmistama sünteetilist tehissiidi, mis oli Venemaa mastaabis esimene ja erakordne tööstusev. Metallitööstus oli hakanud arenema tekstiilitööstusest hiljem, seda oli raskemalt tabanud ka sajandivahetuse ülemaailmne majkriis, mida raskendas omakorda 1907(?)
Sõja ajal oli oluline metalli ja riiete tootmine sõjatöööstusele. Maailmasõja eelõhtuks andis tekstiilitööstus 36%, metalli ja masinatööstus 19%, Paber 14%, toiduained 12% jne. Põhja-Eestis töötas maailmasõja eel vabrikutes 80% rahvast, sõja ajal 90% tööliskonnast. Oluline tööstusharu oli tekstiilitööstus(puuvill, kalev ja lina). Puuvill oli domineeriv, kui toorainet pidi sisse vedama. Tehti niiti ja toorriiet, aga saadeti edasi venemaale. Kalevitööstus oli väike. Linavabrikuid oli mitmeid, eriti väikseid pärnus ja viljandis. Linavabrikute omanikud olid eestlased. 1914 tehti modernne kunstsiidi vabrik. Tekstiilitööstuste nö pealinn oli Narva. Masinatööstus koondus Tallinna. Sadamatehased olid üsna vana ajalooga. 1870a oli ka raudteetehased. Vigandi masinaehitustehas, suur vagunitehas, elektrimasinatehas Volta. Ja sõjalaevatehased ka. Kohaliku eesti toodangu põhised: Puidu ja paberitööstus. Saeveskid ja saekaatrid olid ikka üsna levinud
annaabi.ee 
