seetõttu hakati Austraaliast odavamat lambavilla sisse vedama. Kohalikelt lammastelt saadud villa kasutati kohalikes väikestes villaveskites. Linatööstus 19. saj lõpust: Narvas ja Valgas. Tõsiseks tagasilöögiks jällegi majkriis, linahinnad maailmaturul langesid järsult, mistõttu vähenes ka linatootmine Eestis. Enne I MS hakkas linatööstus taas edenema. Sisse veeti lina ka Läti aladelt. 20. sajandi alguses lisandus suur hulk väiksemaid linavabrikuid. Uued asutatavad väikesed linavabrikud põhinesid peaasjalikult Eesti kapitalil. Samas ei küündinud need ligilähedalegi Narva linavabrikule. 1914. asutati Hiiumaal Kõrgessaares vabrik nimega La Viscosa, seal hakati valmistama sünteetilist tehissiidi, mis oli Venemaa mastaabis esimene ja erakordne tööstusev. Metallitööstus oli hakanud arenema tekstiilitööstusest hiljem, seda oli raskemalt tabanud ka sajandivahetuse ülemaailmne majkriis, mida raskendas omakorda 1907(?) Euroopa majkriis
Lisaks toodeti ka mööblit. Paberitootmise kasvas plahvatuslikult sajandivahendusel. Varem tehti kaltsudest, nüüd tselluloosist. Muidu oli ka tsemendi, lubja, telliskivi, klaasivabrikud Toiduainetetlööstuses oli hulgaliselt meiereid ja jahuveskisid. Linnadesse rajati auruveskeid ja kõrvale leivavabrikuid. Paljud ettevõtted kuulusid Venemaale, vähesed sakslased ja prantslased. Alles kolmandal kohal oli baltisaksa kapital. Eestlaste osakaal imepisike: Linavabrikud, Tartu telefonivabrik, Rakke lubjatehas, Viljandi tikuvabrik. Ühiskonna politiseerumise algus Sajandivahetus: rahvuslaste uus põlvkond Eestlaste poliitilise ärkamise aeg – 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas venestamine. 19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna arglik. Rahvamassid jäid poliitikast kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905
annaabi.ee 
