niisugused filmid nagu "Iha" (1935), "Ingel" (1937) ja eelkõige vesternkomöödia "Destry ratsutab jälle" (1939). Marlene Dietrich sai 1937. aastal Ameerika kodakondsuse ja kritiseeris avalikult Saksamaal valitsevat natsionaalsotsialismi. Teise maailmasõja ajal esines ta maailmakuulsate filmilauludega Ameerika sõjaväelastele camp-show'de raames, mida korraldas 1941. aastal loodud United Service Organization. Marlene Dietrichi edu filminäitlejana jätkus 1950. aastatel niisuguste linateostega nagu Alfred Hitchcocki "Rambipalavik" (1950), Billy Wilderi "Süüdistuse tunnistaja" (1957) ja Stanley Krameri "Nürnbergi protsess" (1961). 1960. aastatel loobus ta filmides osalimsest. Marlene käis ringreisidel, kus esines sanssoonidega, ja andis kontserte kogu maailmas. 1978. aastal võis teda näha tema viimases filmis "Kaunis gigolo, vaene gigolo" koos David Bowiega. Pärast seda elas ta täiesti tagasitõmbunult Pariisis. Kuulsast intervjuust Maximillian Schelliga tehti 1982
Sageli ei suudeta aga filmides sisemonoloogi piisavalt või piisava oskuslikkusega kasutada nagu seda reeglina tehakse romaanis. See, mis jääb kinolinal ütlemata, on tihti määrava tähtusega. Mina leian, et reeglina ongi romaan just seetõttu tihtipeale parem ja terviklikum samadel ainetel vändatud filmidest. "Lolita" on ehtne näide. Ma ei väidagi, et need kaks filmi on ebaõnnestunud , vastupidi, tegemist on äärmiselt väärt linateostega. Aga nad seisavad kunstilisel tasandil eraldi. Nende väärtus on erinev romaani omast. Kui vaataja soovib tõeliselt mõista Humberti kirge ning maailmavaadet ning nendesse süübida, jääb filmidest kindlasti väheseks. 1997. aasta film on selles mõttes õnnestunum. Adrian Lyne on tunduvalt rohkem üritanud tuua filmi sisse taustinfot, mis aitaks meil Humberti isiksusele lähemale jõuda ning teda ehk ka mingil tasandil mõista. James Mason jääb
annaabi.ee 
