kruiisiterminalis, kus suhtlesin igapäevaselt mitmete turistidega eri rahvustest. Ühel hommikul küsis minult abielupaar San Diegost, et milline on üks tavaline eestlane. Mul tekkis vastamise ning selgitamisega algul probleeme. Hiljem lõunapausil jäi see mõte hinge kriipima ja ma pärisin antud küsimust endaltki. Milline on siis tüüpiline eesti rahvusest inimene? Kui mulle öelda sõna eestlane, siis see manab ette pildi tööd rabavast talupojast, kes on linastes riietes, murumüts peas ning künnab põldu. Olen mitmetelt inimestelt kuulnud arvamusi eestlaste iseloomu kohta. On öeldud, et me oleme kinnised, tagasihoidlikud, vaoshoitud, vajame distantsi, põikpäised ja kangekaelsed. Ma usun, et paljudel meist on välja löönud ka nn. eestlaslik kadedus. See tekitab meis parajat konkurentsi. Kui keegi on sinust milleski parem, siis sa teed loomulikult kõik selleks, et ise olla parem. Siit ilmneb ka hoopis positiivne omadus, eestlane on järjepidev
kristlikus ikonograafias on seda samastatud jumala ja päikesega. Eesti ornamentikas on sõõr üks põhimotiive, esinedes nii lihtsate sõõrikeste, ristiga sõõride kui ka tähtsüdamikuga sõõridena. Lihtsat kujundit, keskpunktiga ringi, pidasid meie esivanemad päikese sümboliks ja seda leidub nii puust kui ka tekstiilist esemetel. eesti rahvakunstis leidub üldse väga mitmekesiseid sõõrimotiive, eriti rohkesti mulgi ja kihnu värvilistes tikandites, linastes särgitikandites, aga ka mulgirättide punastes kirjades. VÄRVID: Üldiselt olid eestlaste rõivad kuni 18. sajandini küllaltki värvivaesed, eelistades valget, halli, musta, pruune lambanaturaaltoone. Muinasaja lõpus ei värvitud kangast, vaid lõnga või veelgi sagedamini villa. Selleks kasutati taimseid värve, mis seadis mõningad piirid värvigammale. Eri tooni villa kokkuketramine andis võimaluse seda gammat laiendada.
annaabi.ee 
