XXIII - Molotov saabus tundi pakiga, milles oli paberist rinnaesine, krae ja punane kaelaside, mille ta vahetas vanad klassi ees uute vastu, laenas Vainukäolt peeglit - direktriss kutsus teda ilusaks meheks, mis talle vastumeelne oli, ütles talle, et miks Molotov oma välimuse eest ei hoolitse, peale seda hakkas Molotov seda tegema - Indekust ja Metsalangist said sõbrad, sest nad mõistsid ainukesena Molotovi ja Linalaka asja - arutasid naistele käte külge panemisest, Indrek tõdes, et tema pole seda kunagi teinud - Indrekule tuli meelde kirjutaja Maie, kes teda kunagi suudles, Metsalang õpetas Indrekule, et häbi on naisi mitte tunda, ise ta juba täis mees - üks päev kutsus Metsalang Indreku enda juurde, pidi ka üks plika tulema, tuligi, läks Metsalangi voodisse, hiljem öösel puges Indreku juurde, poiss ei julgenud end liigutada, kartis et siis neiu teeb midagi
miks ta tahtis maksku mis maksab oma tundide tasu just tol päeval kätte saada. ,,See inemine oli ometi hull," ütles härra Maurus Ollinole, kes püüdis direktorile vastu vaielda, lausudes: ,,Ainult armunud, mitte hull. Kes võis küll seda uskuda, et Molotov nii hullusti armunud." ,,Armunud või hull, mis vahe on seal," naeratas härra Maurus elutargalt. Ja peaaegu pidi sellega nõus olema, sest kõik rääkisid hullumeelsuse tõestusena Molotovi kirjast, mille see saatnud ,,linalaka" vanematele oma teo vabanduseks. Selles seisnud, et kuigi tema, tähendab, Molotov on sotsialist ja suur siga, ometi armastab ta nende tütart, sest sel olevat kuldsed silmad. Aga et nemad kui korralikud inimesed oma tütart temasugusele lontrusele poleks iialgi lubanud, siis tegi tema, mis tegema pidi, sest muud teha ei olnud; on ju nende tütar niisugune ingel, et tema peab teda jumaldama ja niisugune lontrus olema, nagu ta praegu ühes nende tütrega on.
annaabi.ee 
