Mürki pruulib näsiniin. Verejanunedes pattu Päeval maailm madal auk. kasvõi surma joon su suult! Maik veel keelel valumõrkjas Vibuna üks kuju ahas nagu sajast mädarõikast, üle lummutava luha, kui ma mõtlen sellest võikast läbi hõbedase uha elust, mille nimeks Piin. paistab nägu valuvahas - (või ons kuu?) Kõik läeb täide tunnil sel. Oh mu väike Uuria naine, Nüüd ma liikmeilt limuline, pea valge merelaine veri valvel himuline, matad mu! süda soe ja armust hell. Kõnnin katusel kui Taavet, Kuu, sa kohkud, sõrasilmne, kõike võitev, kättesaav, et vaade küselev ja kõõrd? häda heebrea tütardel! - Kuid mu päevaselgelt ilmne, Oh, mis sära, vaadelgem! et ta tuleb - Jah: see on Jeruusalem. ümber nagu piimasõõrd. Tuleb-tuleb! Loorit õlg,
aastal. Varaseimaist luulekatsetusist jõudsid trükki veel "Videvik", "Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin" ning "Tuut-tuut" (hiljem võetud ka "Kohtupäeva"). Hilissügis II /.../Oo hilissügis haudne, vähkrev porin, su õitseng jumalik soo mäddaleotisen, kun silisevan lokkab mudaloputisen kui limuline nilbe, fosforhelkiv lill./.../ Hilissügis II, mis on kirjutatud Pärnus 6.detsember 1923. aastal toob minuni ilme sügisest, kui mudasest ja limasest aastaajast, kus õitseb vaid üks lill terve õue peal ja ainus mille häält kuulda saaksin on pori lirtsumine. /.../Kord oli aeg, kun päike kuldne õhkas, kun torkas minungi soov taevast püüda tähti: nii lähedal neid tookord horisondil nähti,
annaabi.ee 
