dateeritud (Matkaklubi, 2011). Saadud vanused – ligikaudu 4000 ja 5900 aastat – kõnelevad samuti sellest, et luiteliivasid on korduvalt ümber puhutud. Märgitakse, et liivad võisid liikuma hakata nii inimmõjul kui ka metsatulekahjude tõttu (Matkaklubi, 2011). Tekkimise teooriad Osad teadlased oletavad, et sealsed omapärased kirdest edelasse väljavenitatud ja kaarjad vormid kujunesid esialgselt kunagise irdjäävälja lõhenedes limnoglatsiaalsete mõhnadena ja hiljem on tuul nende pindmist osa ümber puhunud ja luideteks moondanud. 19. sajandi teadmisi kokkuvõttev teos „Baltische Landeskunde” mainib, et peaasjalikult on Alutaguse mäed on taganeva liustikujää servamoodustis. Ka 1920. aastatel peeti kriivasid enamasti taganeva mandrijää servamoodustisteks, mis märgistasid liustikujää seisakuid. Just niiviisi on neid pinnavorme iseloomustanud geoloog Artur Luha 1924. aastal Virumaa koguteoses ( Eesti Loodus, 2008). Johannes G
moreenist.Eestis on rohkem kui 1000 voort, neist kõrgeim (60 m) ja pikim on Laiuse voor – 13 km. Voored paiknevad enamasti rühmiti, moodustades voorestikkeVäikesed järvelised veekogud võisid kujuneda ka liustiku peal, all ja sees ning irdjääpankade vahel. Neissegi kuhjus jäistelt nõlvadelt liiva ning savi, mis pärast ümbritseva jää sulamist jäi katva mütsina varemkujunenud moreenküngastele või iseseisvate pinnavormidena – limnoglatsiaalsete mõhnadena ehk limnomõhnadena. Lisaks limnomõhnadele eristatakse vooluveetekkelisi fluvioglatsiaalseid mõhnu ehk fluviomõhnu ning keerulise koostisega segamõhnu, mille alumine osa koosneb näiteks jääpaisjärvetekkelistest, ülemine aga liustikujõetekkelistest setetest või vastupidi. Mõnikord vahelduvad nimetatud setted läbilõikes paljukordselt. Kohati on nende peal ka moreeni ja selliseid pinnavorme nimetatakse moreenkattega mõhnadeks.Fluviomõhnad seevastu koosnevad
annaabi.ee 
