tervisekahjustustena: pidev peavalu, mis on põhjustatud kaelalihaste pingest; kaela-, õla-, seljalihaste valud; käte ja jalgade tuimustunne ja suremistunne, “sipelgate jooksmine” jalataldadel ja sõrmedes; kaela-, rinna-, nimme-ristluupiirkonna radikuliit; selgroolülide ja diskide põletik, mis hiljem võib muutuda krooniliseks; liigeste kahjustused ehk artroosid; kõõlustuppede ja lihastevaheliste limapaunade põletikud. Füsioloogiliste ohutegurite eripära: Füsioloogiliste ohutegurite eripära on see, et nende mõju tervisele on väga individuaalne, st sõltub eelkõige töötajast. Näiteks füüsiliselt tugeva ja nõrga töötaja jaoks on raskuste teisaldamine seotud väga erineva pingutusega ja seetõttu on terviseriski suurus ka erinev. Seega on ennetustegevuse aluseks koostöö töötajaga ja võimalikult individuaalne riskihindamine. Samas on see ka kutsesobivusega tihedalt seotud
tervisekahjustustena: pidev peavalu, mis on põhjustatud kaelalihaste pingest; kaela-, õla-, seljalihaste valud; käte ja jalgade tuimustunne ja suremistunne, “sipelgate jooksmine” jalataldadel ja sõrmedes; kaela-, rinna-, nimme-ristluupiirkonna radikuliit; selgroolülide ja diskide põletik, mis hiljem võib muutuda krooniliseks; liigeste kahjustused ehk artroosid; kõõlustuppede ja lihastevaheliste limapaunade põletikud Psühholoogilised ohutegurid Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus ja pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis. See on väga spetsiifiline ohutegurite valdkond, kuna avaldub töötaja psüühika kaudu ja on oluliselt seotud ka töövälise ajaga. Seega on olulised märksõnad individuaalsus ja kutsesobivus.
pidev peavalu, mis on põhjustatud kaelalihaste pingest; kaela-, õla-, seljalihaste valud; käte ja jalgade tuimustunne ja suremistunne, “sipelgate jooksmine” jalataldadel ja sõrmedes; kaela-, rinna-, nimme-ristluupiirkonna radikuliit; selgroolülide ja diskide põletik, mis hiljem võib muutuda krooniliseks; liigeste kahjustused ehk artroosid; kõõlustuppede ja lihastevaheliste limapaunade põletikud. Füsioloogiliste ohutegurite eripära on see, et nende mõju tervisele on väga individuaalne, st sõltub eelkõige töötajast. Näiteks füüsiliselt tugeva ja nõrga töötaja jaoks on raskuste teisaldamine seotud väga erineva pingutusega ja seetõttu on terviseriski suurus ka erinev. Seega on ennetustegevuse aluseks koostöö töötajaga ja võimalikult individuaalne riskihindamine. Füsioloogilisteks ohuteguriteks on
annaabi.ee 
