protseduuri teostamisel mõõdukat aspireerimist. Sarnased põhimõtted kehtivad ka intubeeritud laste aspireerimisel. Õde peab oskama hinnata aspireerimise vajadust (tavaliselt aspireeritakse 2-4 tunni möödudes). Rutiinne aspireerimine iga 2-4 tunni järel on vaieldav, selle sageduse määrab sekreedi hulk hingamisteedes. Liigsage aspireerimine, eriti enneaegsetel vastsündinutel, inaktiveerib surfaktanti, kuid samas liiga pikkade aspireerimise vahede korral võivad kuivanud limakorgid topistada intubatsioonitoru ja hingamisteed (Howard 1994, Matilainen 2001). Intubeeritud lapse aspireerimise ajal peab õde järgima a- ja antiseptika reegleid ning andma lapsele lisahapnikku (tõstma FiO2), et vältida protseduuriaegset hüpoksiat ja/või bradükardiat. Aspireerimiseks vajalikud vahendid: 5-ml süstal, mittesteriilsed ja steriilsed kindad, aspiratsioonisüsteem, steriilne lahus steriilses süstlas, aspiratsioonikateeter vastsündinutel nr.6- 12, suurematel lastel nr
Patogenees. Infitseerumine toimub hingamistrakti vahendusel, bakterid levivad maksa ja põrna retikuloendoteliaalsetesse rakkudesse. Seal nad paljunevad, põhjustavad fokaalset nekroosi. Kopsud ja teised organid infitseeruvad hematogeense leviku tõttu, tekib lümfotsütaarne põletikuline vastus alveoolides ja intersitsiaalruumis. Tekivad kopsuturse, alveolaarmembraani paksenemine, nekroos, mõnikord ka verejooksud. Bronhioolidesse tekivad limakorgid – põhjustavad anoksiat, tsüanoosi. Infektsioon võib olla ka kerge võ asümptomaatiline. Epidemioloogia. Levib inimesele tavaliselt kuivanud linnurooja, -uriini, -hingamissekreetide sissehingamisel. Inimeselt inimesele levik on väga harv. Veterinaarid, loomaaiapidajad, lemmikloomapoodide töötajad ja linnundusala töötajad on kõrgenenud riskiga grupis. Haigused. 5-14 päeva inkubatsiooni, siis peavalu, kõrge palavik, külmavärinad, müalgiad. KNSi haaratus on tavaline: peavalu, aga
annaabi.ee 
