ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Praegu on Must meri stagneerunud; tema pelagiaali sügavam osa (>150 m) ja pseudoabüssaal on pidevalt hapnikuta, divesiniksulfiidist mürgitatud. Pelagiaalis ja sublitoraalis elab palju Vahemerest hiljuti sisse tulnud mereloomi. Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud. 94. Laevade põhja küljes või ballastis on inimene tahtmatult vedanud loomi ühest merest või jõesuust teise. Veehoidlate ja laevatatavate kanalite ehitamine suurtel jõgedel laseb mageveeloomadel levida ühest jõestikust teise üle veelahkmete. Seda viimast võimalust on kasutanud eriti "ponto-kaspia kompleksi" riimveelised loomad, kes on levinud ja levimas mööda Euroopas
Eesti vete jaoks oluline Must meri ja teised temaga ajalooliselt seotud mered, nn. Ponto-Kaspia bassein, on samuti olnud vaheldumisi mageda ja riimveega, aga Läänemerest kauem. Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud. Tähtsus: suurem osa tulnukliike, kes on nüüdseks Eesti veekogudega (ning ka Läänemere oludega) kohanenud, pärinevad Ponto-Kaspia kompleksist. Sealt pärinevad ka kunagised soojalembelised mageveekalad (koha, latikas, säga). Ehk teisisõnu: Ponto-Kaspia kompleks on ajast aega Eesti vete faunat täiendanud. 94. Tulnukloomad veekogudes Eestis ja mujal: milles probleem ja kuidas see on tekkinud, näiteid
annaabi.ee 
