Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid (sabaga tanu), õlarätte ja hiljem ka põlli. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate lehtede, õite, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Esimesed on tavaliselt kelluka-, teised rosetikujulised. Need kaks motiivi on andnud lugematu arvu tuletisi ja annavad tänapäeval veelgi. Lillkirjas kohtab veel roos- ja nelkõielisi, libliküielisi motiive jne. Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidiniidiga, lisamaterjaliks kard. Tikiti peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet, palju esines pistete kombinatsioone. Põhja-Eesti tikandeist umbes pooled on mitmevärvilised. Saaremaa läänepoolses osas tikiti lillkirjalisi tanusid. Lillkirja ainestikus on kellukad, roosid, nelgid, lehed jm. Saaremaa tanukirjades puuduvad mandri kirjadele iseloomulikud
läänepoolse Virumaaga, moodustades suure, suhteliselt ühtlase Põhja-Eesti rahvarõivarühma. Eriti iseloomulik Põhja-Eestile oli, et naised kandsid siin - erinevalt Lõuna- ja Lääne- Eestist, kus naiseülikonda kuulus pikkade varrukatega särk - varrukateta särki ja selle peal lühikest pikkade varrukatega pihakatet, käiseid. Samuti oli iseloomulik see, et käiste ja naiste peakatete kaunistuseks oli 18. saj. lõpust peale värviline lillkirjas tikand. Käised (käisped, käispihad, Viru-Jaagupis ja -Nigulas käiksed) tehti valgest linasest riidest. Tegumoelt sarnasesid nad Lõuna-Eesti naistesärkide pihaosaga,olid aga lühikesed - katsid rinna, jättes alaääre (alase, alese) ja seelikuvärvli vahelt särgi umbes kämblalaiuselt nähtavale. Kaelaava lõigati T-kujuline. õigadele õmmeldi õlalapid. Käiseid kaunistati ise, kuid kasutati ka oskajamate teenuseid. Jõhvis ja Lisakus mäletati, et
annaabi.ee 
