On iidne komme, et uue elu alustamise puhul tehakse kingitusi. Euroopas on paljudes riikides kombeks, et kutsutute hulgas käib ringi leht, millele kõik märgivad, mida nad kingivad. Nii on kindel, et noorpaar ei saa kingituseks samu esemeid. Sageli soovitakse, et külalised kingiksid raha. Kingitus saadetakse koos õnnitlus- või nimekaardiga pulmadele eelneval päeval või pulmapäeva hommikul pruutpaarile koju. (Suur perenaise käsiraamat: 2007) Noorpaari õnnitlemise ajaks antakse lilled lilleneidude kätte. Lilleneidude puudumise korral võib lilled viia peoruumidesse. Pruudikimbu tellib peigmees. See peab sobima pruudi kleidiga ja on loomulik, kuid enne kimbu tellimist kuulab peigmees ära ka pruudi soovid. 2.2.2 Sõrmused Abielusõrmuste eest maksab peigmees. Sõrmused valitakse koos või arvestab peig pruudi soovi. Sõrmuste puhul soovitatakse traditsioonilisi sõrmuseid, sest need ei lähe moest. Sõrmuse sisse graveeritakse pulmapäeva daatum ning abikaasa nimi. (Suur perenaise
muusikas. Sagedased elusolendid juugendornamentikas on ussid ja hurdad. Lillede ja lindude eelistustest selgub ka juugendi soositud värvigamma, milles olid eriti hinnas violetsed, kahvatukollased, valged, õunrohelised ja teised analoogsed värvid, eriti paabulinnuvärvid. Helilooja Richard Wagner (1813 1883) oli see, kes kinkis juugendile ühe selle kõige armastatumatest motiividest lille vormis neitsi. Ooperi "Parsival" teises osas püüab kangelane vastu panna lilleneidude võludele, kes püüavad teda hukutada Klingsori võluaias. Lill-neitsid on arvatavasti avaldanud üsnagi suurt muljet XIX sajandi lõpu keskklassi meestele. Juugend-disainis on arvukalt näiteid naistest, kes ilmuvad lilledest, neidudest kui lilledest või neitsitest lilledeks muutuvatena. Naisi kujutataksegi tavaliselt kahe erineva tüübina. Esiteks kas mingite lillelaadsete olenditena, keda iseloomustavad õrn neitsilik ilu, voogavad rõivad, läbipaistvad loorid ja langetatud silmalaud