olemuse nappide vahenditega tabamise võimest. 1915.a võis täheldada Laikmaa aktiivsest kunstielust kõrvale tõmbumist. Tollastes töödes avaldub kunstniku teatav sisemine häireseisund. See ilmneb mitmes raugaportrees, eriti tugev on niisugune tunnetus Finisis. Juuditaris ja mõnes teiseski portrees valitseb samuti hämar, süngevõitu tonaalsus. Valdavalt melanhoolsed või kuidagi üksildased on arvukad vanade talude kujutised. Isegi lillemaalides - uus zanr Laikmaa loomingus - on tajutav mingi nukrusevarjund. Eriti selgesti avaldub kunstnikku tabanud kriis aga kahes teineteisega võrdlemisi sarnases autoportrees. Kulminatsiooni saavutas Laikmaa selleaegsete tume-süngete, pettumuslike ja rõhuvate elamuste kajastus aga Noorikus. 1920-ndate aastate lõpust alates muutub Laikmaa loomingus üha rohkem valitsevaks maaliline laad. Portreedes süveneb realistlik asjalikkus, maastikes romantiline meeleolukus. Kogenud
portreed. On säilinud katkeid Mäe ilmselt ulatuslikust kirjavahetusest, mis valgustavad pigem inimest ja olusid kui kunstnikku. Küllap ei olnud ta teoretiseerija, ta mõtles värvides, vormides ning püüdis enndast nende kaudu väljendada. Temas kees otse haigluseni küündiv kunstniku-rahutus ja füsioloogiliseks tarviduseks kujunenud loomistahe, on Alfred Vaga iseloomustanud. Nii näemegi teda ennast kõige enam ta piltides (maastikes, portreedes, lillemaalides). Mälestusteski korduv rõhutus, et Mägi oli küll huvitav, kõigis kultuurielu avaldusis avara silmaringiga ja elav vestleja, aga ei armastanud kunsti ja oma tööde üle filosofeerida. Ta oskas ühendada vastandeid - töösid ja huvisid, mõistust ja tundeid, korda ja seiklust. Ta oli nii materialist kui romantiline poeet. Osa temast tahtis kujutada materiaalset maailma, osa selle hinge. "Ta armastas mürgist ning vürtsitud sisu -- ning oli oma loomingus siiski lüüriline." (F. Tuglas)
annaabi.ee 
