1909-13.a Lääne-Euroopa kunstilinnades ning elas 1910-12 .a Capril ja Tuneesias; avaldas muljeid ajakirjanduses ("reisikirjad "Teelt") ning lõi neil aastail palju maastikumaale. Aastatel 1913-32 töötas ta Tallinnas loovkunstnikuna ning pedagoogina, aastani 1920 oli ta ka Eesti Kunstiseltsis, Eesti rahva Muuseumis jm. Laikmaa maalis sel ajal oma esimesed meisterlikud Eesti maalid, tõi neis esile Läänemaa ja saarte looduse omapära ja mitu autoportreed. Hakkas samal ajal viljelema lillemaali. Laikmaa töötas pastelltehnikas ja tõi selle sajandi algul Eesti maalikunsti impressionistliku vahetu lähenemise ning värviheleduse. Laikmaa maalis peamiselt loodusmaastikke ja portreesid eesti haritlastest ning Lääne-Eesti talurahvast. Ta kujundas oma loomingu-,pedagoogi- ja organiseerimistöödega 20. sajandi esikümnenditel Eesti kunsti traditsioone, jäädes põhiolemuselt realistiks, kuid impressionistliku kvaliteediga. 1932. a sulges ta oma
4. Esimene näitus Oma esimese näituse, mis on ka kõige esimesem eesti näitus Eestis üldse, avas ta 1901. aastal Tallinna Provintsiaalmuuseumi ruumides. 1907. aastal hävis enamus töödest tulekahjus. 5. Soomes Soomes viibides pühendus kunstnik maastikumaalile. Värv ja käsitluslaad olid impressionistlikud, juba avaldus ka Laikmaale iseloomulik tume kontuur. 6. Õpetaja Alates 1913.a mil ta maalis portreid, maastikke ning lillemaali- tegutses õppejõu ja kunstnikuna kuni 1932.a 7. Looming rahutum ja raskmemeelne 1920.aastatel muutus Laikmaa looming rahutumaks ja raskemeelsemaks, toonid muutusid tumedamaks, joon närvilisemaks ja järsemaks. 8. Vähe näitusi 1920-1930. aastatel esines kunstnik harva näitustel. Tal oli kombeks oma töid sõpradele ja tuttavatele ära kinkida ja seetõttu on hulk tema loomingut siiani erakätes. 9. Autoportreed
Teetuba on laitmatult puhas, mitte kuskilt ei ole võimalik leida tolmukübemekest, kui see nii ei ole siis pole võõrustaja ilmselt teemeister. Üks esimesi nõudmisi teemeistrile on teada kuidas pühkida, puhastada ja pesta, sest ka see on omaette kunst. (Kakuz 2003; 55) Teetoas valitseb pidev kartus kordamise pärast. Erinevad ruumikujunduslikud objektid peavad olema valitud nii, et mitte ükski värv ega kujund ei korduks. Kui sul on elav lill, siis ei ole lubatud riputada üles lillemaali. Kõik, mis on teetuppa asetatud, on tehtud vajadusest rahuldada esteetilist meeleolu. Kõik on paigutatud nii, et see ei varjutaks põhiteema ilu, vaid tooks selle võimalikult esile. (Kakuz 2003;59, 61) Kokkuvõte Tihti just peabki pöörama tähelepanu väikestele asjadele, märkama pisikesi asju, et saada aru nende ilust ning alles siis pöörata tähelepanu üldpildile. See kõik tundub niivõrd keerulisena ning arusaam sellest tuleb alles kogemuste kaudu. Oluline on vaimne küpsus
09 maapaos, töötas peamiselt Soomes, reisis 1909-13 Lääne-Euroopa kunstilinnades, elas 1910-12 Capril ja Tuneesias; avaldas muljeid ajakirjanduses ("reisikirjad "Teelt"). Lõi neil aastail palju maastikumaale. Tegutses 1913-32 Tallinnas loovkunstnikuna ja pedagoogina, aastani 1920 ka Eesti Kunstiseltsis, Eesti rahva Muuseumis jm. Maalis sel ajal oma esimesed meisterlikud Eesti maalid, tõi neis esile Läänemaa ja saarte looduse omapära ja mitu autoportreed. Hakkas samal ajal viljelema lillemaali. Looming arenes 1920. aastate keskpaigast maalilisuse ja realismi suunas. Sulges 1932. a. oma ateljeekooli, elas ja töötas sestpeale põhiliselt oma talus Kadarpiku külas (Taeblas), lõi peamiselt realistlikke portreid ja maastikumaale ning avaldas mälestusi. A. Laikmaa looming ning pedagoogi-, organiseerimis- ja kunstiarvustustöö määrasid oluliselt 20. sajandi alguse eesti kunsti ja kunstielu ilmet. A. Laikmaa suri 19. novembril 1942. a. ning on maetud Kadarpikule (hauasammas 1956, J.
annaabi.ee 
